Muuseum ja tivoli

Mõni aeg tagasi käis Linda järjekordses muuseumis, ikka koos vanematega. Ema rääkis Türi muuseumis pärandkultuurist, Linda ja isa vaatasid niikaua näitust ja olid teineteisele seltsiks.

Peale ettekande lõppu tehti kogu perele muuseumis ja Vabrikukülas väike ringkäik tubli giidi Asta juhendamisel. Saime teada, et Türi linn sai alguse kitsarööpmelise raudtee ehitamisest ja 1899. a raudtee äärde rajatud puupapivabrikust. Lisaks Vabrikukülale kuulsime põnevaid lugusid Konnakülast, Kringlikülast, Pilpakülast ja Näljakülast. Jalutasime Vabrikukülas ringi ning vaatasime kunagisi vabrikuga seotud ehitisi.

Peale ringkäiku Türil sõitsime ruttu edasi Paide poole, et enne sulgemist jõuda veel Ajakeskusesse Wittenstein, kus meil ka juba ammu oli plaan ära käia. Tunnikese jooksul tegime kiiresti Eesti ajaloole ringi peale. Ajakeskuses tasub käia küll, mulle meeldis. Aga just seetõttu, et ma läksingi näitust vaatama kui "tivolit", mitte kui tõsist ja ainuõiget ülevaadet Eesti ajaloost. Minu retkekaaslane ajarännakutel muutus aga kogu seda "kino" vaadates mõtlikuks, tagasiteel saime pikalt arutleda Eesti muuseumide üle, millised nad on ja millised nad peaksid olema.

Linda pidas pikale päevale kenasti vastu. Ainult korra kui Linda issiga oli ajaliftis ennast juba sisse seadnud ja selle uks emme nina ees sulguda tahtis ja teda orduaega maha jätta ähvardas, sai Linda väga kurjaks. Kuna programm oli tihe, väsitasime vaese väikese muuseumikülalise õhtuks päris ära. Õnneks oli tagasiteel aega puhata ja vanaema sünnipäevale jõudes oli Linda jälle lusti täis.