Ronisime esiku all olevasse keldrisse, kus meil veemõõtja asub ja meesterahvas asus aeglaselt ja selgelt koduperenaisele seletama, mis vaja õhtul kindlasti pere meespoolele edasi öelda.
Kuna Linda jäi tuppa oma mänguaeda üksinda majandama, ei mallanud ma põhjalikku juttu kaua kuulata vaid küsisin täpsustavalt üle - "Ühesõnaga kastmisvee mõõtja tuleks konsoolile paigaldada horisontaalselt?"
Mees ehmatas vait. Siis aga lõi ta nägu särama ja sain kõrgeima tunnustuse osaliseks: "Te räägite ju peaaegu nagu meesterahvas!"
Sellega seoses meenus mulle seik lapsepõlvest kui nii 10-13 aastastena tädipoegadega metsa ääres kivihunnikus rooside sõda mängisime ja tädipoeg tüdrukuid maapõhja kiruma hakkas. Noh, et igavesed piripillid sellised ja midagi mõistlikku nendega peale hakata ei ole. "Aga mina olen ju ka tüdruk!" ütlesin ma talle seepeale hingepõhjani solvununa. "Ah Sina.... Sina ei loe, Sa oled ju nagu poiss!".
Võta siis kinni, oli see nüüd kompliment või mitte.
Väike Linda tervitab ka, kuigi suhteliselt virilalt sest kikud jälle kiusavad. Kasvavad igavesed tüütused igeme sees aga välja tulemisega ei kiirusta sugugi. Vaene laps ei saa muud kui sõrmed suus päev läbi hambaid üle lugeda, et kas on lõpuks midagi juurde tulnud või mitte...
Ainult mõni hea muusikapala teeb vahel tuju paremaks, või vähemalt paneb tantsutüdrukul jala tatsuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar