Väike kunstnik

Kiire ja tegus suvi on kätte jõudnud ja blogis vilistab vaid tuul. Hea et ämblik veel kuhugi nurka võrku kudunud pole. Aga aiapostitus tuleb, niipea kui saan mahti fotokaga aiale tiir peale teha. Vahepalaks aga hoopis postitus kunstist.

Kuni viimase ajani sirgeldas Linda joonistades lihtsalt sodipodisid. Ühel õhtul mõned nädalad tagasi leidsime aga hunniku pabereid, kuhu oli joonistatud klaabusid. Mäletate ju küll seda Avo Paistiku loodud tegelaskuju.

Ja eile üllatati mind juba täiesti arvestataval tasemel portreega. Pildil Linda isa. Isegi prillid on olemas. Ja palju käsi. Aga nii peabki olema sest vahel tundub mulle ka, et Linda isal peab olema veel üks paar käsi. Kuidas ta muidu nii palju jõuab.

Laste joonistusi on nii põnev vaadata. Mul tekkis kohe palju mõtteid ja küsimusi. Järgmisel pildil on meie pere. Vasakul on Linda issi. See kelmikas klaabu ees servas olen mina. Kõige pisem klaabu üleval ei ole mitte väike Kaisa vaid hoopis Linda ise. Kaisa on suurem. Ja punasem (mida kõike mõni psühholoog siit välja loeks!). See pall või keeris, mis isa käe juures on, tähendab, et isa parajasti kukerpallitab Lindat. Aga kui te nüüd vaatate, et Kaisal on ka selline käe juures ja küsite, kas Kaisa ka kukerpallitab, siis te kunsti ei mõista. See punane asi Kaisa juures on hoopis praemuna!

Ja ülejäänud klaabusuguvõsa ka, leidke ennast pildilt!

Vasakult lugedes siis Mamma, Vanaisa Jüri, Vanaema Maie ja Vanaisa Jaak. Eesreas Jonne. Rohkem kahjuks selle paberi peale ei mahtunud.  Õele meisterdati sünnipäevakaart ka aga seda te veel ei näe. Enne tuleb sünnipäevalapsele üle anda.