Hetki püüdmas

Kavatsused on ju parimad aga tundub, et läheb nii nagu alati - juulikuus lihtsalt ei jõua postitada. Juulis on vaja vahelduseks ringi sõita ja teiste aedu vaadata, käia kohvikus ja loomaaias ja loetud suvised nädalavahetused pilgeni põnevaid hetki täis planeerida. Küll pimedal ja külmal sügisel jõuab kodus toimetada.

Käimisi ja tegemisi on olnud palju. Kuna me Hiiumaa kohvikute päevale sel aastal ei jõua siis käisime hoopis Märjamaa kodukohvikuid külastamas. Jäime väga rahule, päev oli ilus ja lastel lõbus

Lisaks Eve aiale ja sealkandi aianditele, vaatasime pealinnas üle ka käimata paigad Vabaõhumuuseumist - Setu talu ja Vanausuliste maja. Ja küll oli neil seal muuseumis alles palju käpalisi:

Sulu külapäeval käisid Kaisa ja Linda lasteetendust vaatamas. Etendus oli lihtne aga mõnusalt lapselik ja kaasahaarav, nii et isegi pisike rahmeldis Kaisa vaatas kuni lõpuni pingsalt lavale. Pärast võtsime osa küla rongkäigust - no on alles nimetus, Linda ei saanud kuni päris lõpuni aru, et kuhu siis see lubatud rong jäi! Kõik seletused ajasid asja ainult segasemaks.

Täna käisime Avatud talude päeval. Kuna pereisa pidi kindlal kellaajal tööülesandeid täitma, siis kauget retke me endale lubada ei saanud. Aga lähedalgi oli vaadata palju. Külastasime Tammejuure Mahetalu, kus sai peretütre juhendamisel tutvuda talu tegemistega, külastada kanepipõldu, piiluda kiviveskit ja vastvalminud külalistemaja.

Külastasime ka Kirimäe ürdiaeda. Olen varem ühel laadal selle talu tubli ja sõbralikku perenaist kohanud ja teda juba siis miljoni küsimusega pommitanud. Ürdi- ja maitsetaimed ja nende kasvatamine on ju põnevad!

Maitsesin läikivat peiulille ja jõudsin veendumusele, et seda taime lihtsalt tuleb järgmisel aastal külvata. Oma üllatuseks sain teada, et ka ahtalehist peiulille võib vabalt tee sisse panna kuigi läikivale peiulillele omast aniisimaitset tal pole.

Aeg kadus kui linnutiivul, jõudsime rääkida nii erinevatest taimedest, mesilastest, toortoitumisest, lavendlisuhkru valmistamisest, ürtide korjamisest ja paljuski muust.

Oma küsimuste vahele kuulsin korraga koledat kisa ja mu süda aimas halba. Nojah muidugi - loomulikult olidki need Kaisa ja Linda, kellel isaga kiikumisest juba ammu villand saanud! Jätsin oma ülejäänud küsimused järgmiseks korraks ja asusime jälle teele.

Päeva lõpetasime hoopis Teeristi Villa kohvikus. Nad ise tutvustavad ennast kui maailma serval asuvat kohvikut ja eks ta nii ongi. Noarootsi poolsaarele just juhuslikult ei satu, isegi siis kui Läänemaal elad. Aga kohviku külastamine oli heaks meeldetuletuseks, et eelarvamustel ei tohiks lasta võimust võtta.

Kui kohale jõudsime, oli maailmatu uhke villa ümbrus tühi, mis tühi. Esimesel pilgul ei saanud arugi, kas kohvik üldse lahti on. Ei tea, mis huvitaval hetkel me sinna sattusime sest meie äramineku ajaks oli igatahes parkla autosid täis.

Päevapakkumiste tahvlil oli kirjas seljanka, pasta bolognese ja vürtsikad kanatiivad. Ei midagi mujetavaldavat ühesõnaga. Jürgen tellis koogi ja kohvi. Kuna mul oli kõht selleks ajaks juba päris tühi, siis võtsin seljanka, et seda Lindaga jagada.

Jõudsin paar esimest ampsu suure näljaga ära süüa kui korraga jõudis mõttetegevus maitsemeeltele järele. Oot-oot, mida ma just praegu sõin?

Tavapärase ülevürtsitatud viinerisupi asemel oli selles toidus pehmeid ja puhtaid maitseid ja tomatit, väga palju head tomatit.  Igal juhul läks minu seljankat maitsnud Jürgen varsti endale ka suppi küsima. Ja ka Kaisa sai oma osa, mul ei tuleks tavaliselt pähegi talle seljankat pakkuda.

Aga magustoiduks söödud rabarberi-maasika krõbedik jäätisega ületas seljankat omakorda peajagu. Nii et ei maksa teha rutakaid järeldusi esimeste muljete põhjal. Minu maitstud roogade põhjal on Teeristi Villa kohviku toidul rohkem iseloomu kui mõnel eesti parimate söögikohtade hulka kuuluval udupeenel restoranil, kus me käinud oleme. Kas ma juba mainisin, et suur taldrikutäis head suppi maksis kolm eurot? Ja ilus ja lastesõbralik on seal ka!

Saigi vist vahepealsed toimetamised ette loetud. Nii see juuli lendab!

Ühel vabal hetkel võtsin ette grillikoja ümbruse rohimise. Nägin `Rhapsody in Blue` õielehel kiikuvat hiiglaslikku ritsikat.
Vaatasin teda pahaselt.
Ritsikas vaatas vastu.
" Katsu sa mul...!" ütlesin talle ähvardavalt, juhuks kui ta mu kurjast pilgust aru ei saanud.
Ritsikas vaatas veel natuke ja hüppas siis minema. Vaikselt. Seekord.

Aga täna oli esimene päev kui ma kuulsin kuidas teeäärses rohus suve minema siristatakse.