Te vist kõik teate juba minu suhet aiapäkapikkudega? Need kirjuks värvitud keraamilised päkapikud on natuke hirmsad. Aga see päkapikk oli teistsugune. Eakas, aga samas hästi säilinud, aja poolt siledaks lihvitud ja halliks kulutatud. Sellise näoga nagu juurdleks ta mingi ääretult olulise probleemi kallal.
"Kas tahad seda endale?" küsis toreda tüdruku sama tore vanaema otsekui muuseas. Et kas ma tahan! Või veel! Ülejäänud päeva ei saanud ma midagi sinna parata, et mu täiskasvanu sammudesse iga natukese aja tagant väike keksimine sisse tahtis hiilida ja tegemistesse "tammdidamm" sisse pugeda. Mul on oma aiapäkapikk! Muinasjutuaed täieneb :)
Kõrvalhoone ja teeraja vaheline kitsas ala käis mulle juba pikka aega närvidele. Seal on nii kuiv ja pime, et muru ka ei kasva, mõni üksik vereurmarohu põõsas ainult. Ühel õhtul võtsin lihtsalt labida ja kaevasin selle kitsa servajupikese üles. Alguses oli plaan kuuriseinale midagi ronima panna. Kahjuks on aga tingimused väga kehvad, eelkõige just kuivuse pärast. Varjuala aias on ju tore aga kui seal isegi vihmase ilmaga muld kuivab, siis pole just palju taimi, kes hakkama saaks. Lõpuks otsustasin ikkagi hostade kasuks, paar sõnajalga saavad ka proovida, kuidas meeldib. Hiljem saab see jupike endale korralikuma serva ja läheb seejärel katte alla - ongi mure murtud. Ja aiapäkapikul ka koht olemas.
Sellised aiapäkapikud on tõeliselt lahedad
VastaKustutaSellised meeldivad mulle ka :)
KustutaVäga uhked muinasjutuelanikud! Kogemuste jagamise korras- loodus-skulptuuridel on pikem iga ja hõbedasem välimus päikesepaistel. Kunagi sai rannalt toodud aeda hõbevalgeks pleekunud tore kännupusa. Ühe aastaga sammaldus tundmatuseni ja kolmandal hakkas pehkimise märke ilmutama. Ka meie praeguse aia pärandvara hulka kuulus rohmakas aga aus puupakust tahutud hundinäoga karuskulptuur raudnaeltest hambad suus. Seisis ta varjus aia ääres pärast autori lahkumist. See lihtsalt lagunes mitmeks tükiks ühel kevadel, kui prooviti ta lontivajunud keret püstimale lükata. Praegune männijuure sarvik on vist sellpärast püsinud, et ta sai poolnaljapärast ajutise asjana püsti pandud pärast väljajuurimist.
VastaKustutaLoomulikult seisavad päikese käes paremini aga vaja on neid varju :D Ma pikema säilimise huvides panin nad praegu tellistest meisterdatud alusele, et nad otseselt mullaga kokku ei puutuks, nagunii läheb kergkruus ka mullale. Ja kuna need kaks "skulptuuri" on väikesed, siis tõstan nad talveks lihtsalt kuuri.
KustutaIlusaid looduse skulptuure on küll arukas pikalt katsuda alles hoida, aga teisalt mõjub varjutaimedele, eriti sõnajalgadele, kõdupuit väga hästi. Eelkõige aitab see hoida neile vajalikku niiskust. Ma sõnajalgadele kergkruusa multsiks ei soovita, neile sobib männikorp või isegi -okkad paremini.
VastaKustutaMul sõnajalgu on seal ainult kaks. Ülejäänud ala on hostade päralt ja ma mõtlesin, et männikorp on jälle tigudele liialt mõnus keskkond
KustutaOo, oli se Sul vast kohtumine, lausa fataalne, said päkapiku majja aga väärikas o n tema küll, seda peab ütlema :) väga kordaläinud päev :D
VastaKustutaEksole! Üks muinasjutt teise otsa ;)
KustutaNii tore leidmiselugu ja loo kirja panek veel omakorda. Su aed tundub ikka väga mõnus-armas ja sa annad oma lugusid nii mõnusalt edasi. Aitäh! :) Mulla ka need "hallid puuasjad "väga meeldivad, olen ka neid koju tassinud ikka...
VastaKustutaJumala eest, tuhkur mis tuhkur:)...aga sellised looduslikud aiapäkapikud on tavaliselt iga külje pealt ise nägu. See teebki nad eriti kütkestavaks.:)
VastaKustuta