Puhkus!

Üks suur miinus paljude plusside hulgas kui kasvatad kodus pisikesi lapsi (ma keeldun kasutamist eksitavat terminit emapuhkus!) on see, et puhkust pole. Vähemalt mitte sellist ametlikku ja pidulikku ja kauaoodatut, mis kindlal kuupäeval algaks.

Ja võibolla on ehteestlaslik, et kui keegi Sulle tärminit ette ei anna, et vaat nüüd puhkad, siis nagu ei oskagi hästi. Mäletan kuidas ühel ilusal juunikuu päeval kord Lindaga õue astusin, Kaisa oli juba lõunaunne suikunud ja korra käis patune mõte peast läbi, et "Aga võtaks ühe ajakirja sellest lugemata hunnikust, mis Eiffeli tornina köögikapil aina ähvardavamaks ja ähvardavamaks muutub ja lihtsalt loeks õues päikese käes!" Siis aga sai uusläänlane minus sellest õudsest laisklemissoovist jagu - läksin tagasi esikusse, tõmbasin tunked selga ja suundusin juurviljamaale.

Ja nii on. Üks tubli eesti naine leiab ikka, mis toas-aias toimetamist ja tõstmist ja kastmist ja küürimist vajaks. Ja midagi jääb ikka tegemata. Alati! 

Lugesin hiljuti Justin Petrone raamatut "Minu Eesti 3" ja tundsin suurt äratundmisrõõmu. Ka meie keldrist ei tule kellelgi talvel pähegi kõige ilusamaid õunu lauale valida - ikka  puhastatakse suure vaevaga juba mädanema läinud õuntelt vähegi kõlbulikud kohad. Järgmiseks korraks on enne ilusad õunad ka juba plekilised ja siis jälle puhastatakse neid vaevaga. Aga nii ju jätkub kauemaks! Ja kui eestlane endale maale suvila ostab siis jumal hoidku, mille selle jaoks, et seal puhata vaid, et oleks koht kus ka suvel tööd teha, teist aiamaad ja aeda ja majapidamist ülimas korras hoida!

Aga kõike seda eelnevat ei mõtle ma üldse pahasti - mind see ei häiri. Sellised me juba kord oleme, oma heade ja halvemate külgedega - oluline on säilitada oskus rahvuslikke eripärasid endale teadvustada, aeg-ajalt maha istuda ja enda üle muiata. Et siis jälle edasi rassida.

Aga puhkusest ikka ka. Puhkus saabus siis meile lõpuks eile koos suvesooja ja ülitoredate külalistega. Külalistega, kes ei kippunudki meie aiast kuhugi kaugemale. Ja nii me siis istusime ja mängisime ja jutustasime päikese käes, et aeg-ajalt teha väike jalutuskäik peenra äärde uue maasikapeotäie järele, lükata vaibuva hooga kiigel kannatlikult ootavale lapsele uus hoog õunapuu ladvani ja siis rahulikult edasi õhtusse kulgeda. Palavast päikesest sai õhtuhämarus, piiritajate kriisetest öösorri kõrvulukustav jorin, palav päike asendus suure ja kollase täiskuuga aga puhkus kestis. Küll oli mõnus!