Kevadilmadest ja emotsiooniostudest

Eelmisel nädalal oli aias veel suur suvi. Isegi liiga soe. Kõik õitses (ära) mitte päevade, vaid lausa tundidega. Ka roosid hakkasid juba vaikselt valmistuma:

Aga kõige suurem ilu oli ikka kiviktaimlas. Kui uue kiviktaimlanurgakese juures tunnen endal praegu rohkem abikaasa ja naabrite haletsevaid pilke ("Näe, tõi jälle mingi imepisikese mõttetu itte koju, millel pole ei nägu ega tegu, ise keksib veel õnnelikult ümber selle nagu poolearuline!") siis vana kiviktaimlaga võib sel aastal juba peaaegu, et rahul olla. 

Mingeid haruldusi mul seal pole, tavalised kivirike-leeklille-akakapsa mättad aga kevadised värvilaigud on toredad. Ja selleks, et ühest aiapoest ostetud või rohevahetuselt saadud tutsakast pildil näha olev pisike mätas kujuneks, läks aega ei rohkem ega vähem kui neli aastat. Aias pole kannatamatusega midagi peale hakata.

Sinised iirised õitsesid ära ühe päevaga, sellest oli natuke kahju. Nime ma neil ei tea aga ilusad madalad ja varajased teised. Nagu üldvaatel näha, jääb nende kõrval ruumi üle veel küll, nii et kui kellegil oleks mõni enam-vähem sama kõrge sort pakkuda, oleksin tänulik.

Nüüdseks on õied lahti teinud veel üks rohevahetuse käigus saadud sort, jällegi minu jaoks nimetu, aga ilus.

Valgetel iiristel tundub teist aastat järjest mingi häda küljes olevat, risoomid kuivavad ära ja õisi on vähe. Äkki mingi mädanik kallal? Samas see punt, mille ma sügisel samast kohast grillimajakese juurde ümber tõstsin, tunneb ennast suurepäraselt. Mine võta kinni.

Piibelehed peenra tagaservas on üks tõsine nuhtlus - ronivad igale poole sinna kuhu neid ei taheta. Aga ära likvideerida neid ei saa, kasvõi ainult lõhnavate kevadõhtute nimel. Ainult marjade ärakorjamisega peab pärast hoolikas olema, enne kui väikesed uudishimulikud sõrmed ette jõuavad.

Mulluse Türi laada emotsiooniostuks jäid kaks lätlaste käest soetatud leviisiat. Jällegi see teema, et kui suur punane tutt otsas, siis taim ka müüb. Mäletan, et igavene järjekord oli veel selle leti ees. Koju jõudes ja guugeldades arvasin loomulikult, et jälle olen oma lolluses koju tassinud taime, kes siin tegelikult kasvada ei taha, eelistades turbast pinnast, mida talle siin küll pakkuda pole. Igaks juhuks sai veel kumbki taim aia ise serva pandud. Aga võta näpust, tundub, et kiviktaimlasse sattunud leviisial pole häda midagi. Teine taim oli seevastu päris õnnetu, transportisin ta nüüd ruttu ennast tõestanud kohta. Tänuks hakati rõõmsalt õievarsi ajama.

Selleaastased emotsiooniostud on siin, eks ole näha kuidas nad meil vastu peavad:

Õiekas maukleht 'Golden Nugget' ( Delosperma congestum 'Golden Nugget')

     Varajane luudpõõsas 'Lena' (Cytisus x praecox 'Lena')

 Igal juhul käib mul siin üks pidev katsetamine ja taimede asukohtade vahetamine ja ümbertõstmine nagu igal kevadel. Lootus, et kõik kunagi paika loksub, sureb viimasena :)