Muru.... või õigemini mittemuru

Näeb aias nüüdseks välja selline:

Väike Linda kordab endamisi ema kuuldes aeg-ajalt kinnituseks üle: "Peenrast ei tohi lille võtta, võilille võib!", nopib peotäite viisi võililli ja nuusutab neid seejärel usinalt, nii et tuppa sööma viib ema lõuna ajal ühe väga kollase ninakese ja võililletäpiliste pihkudega lapse.

Aga juba paistavad varjulistes kohtades ka järgmised muru moodustajad, alguses kergelt roosakate õitega, siis sinised:

Kõiksugu sumisejatel on meie aias jätkuv pidu. Eriti vahva on seista toominga all ja vaikselt kuulatada aga ka võilillevaibal pidi täna ettevaatlikult liikuma, et mitte mõnele töökale mummile kogemata peale astuda.

Nurmenukkude peenemad sugulased olid siiani kuidagi õnnetu moega, paar tükki vist kadusidki peenrast aga vahepealne vihm tundus neid toibutavat.

Mõni priimulalaadne peenraelanik on ka segavereline, ise seemnest kasvama hakanud. Üks selline on juba päris korralikult laiutama hakanud, iga kevad mõtlen enne ta õite täielikku puhkemist, et transpordiks ta peenrast ruumi raiskamast kuhugi aiaäärsesse kohta pagendusse.

Ja siis ta teeb nii. Loomulikult ei hakka sellist kaunitari keegi enam kuhugi pagendama, "päris" priimulad samas kõrval pole pooltki nii lopsakad.

Tulpidel on üleminekuaeg, varased lõpetavad, hilised pole veel alustanud. Mõlgutame siin ikka mõtet, et botaanikaaeda väike tulbiimetlusretk teha aga vähemalt oma aia järgi otsustades on aega veel küll.

Aga väike kevadine rahutus on ikka hinges, nii sai näiteks kaktustele pesa valmis tehtud.

Hiljem muidugi selgus, et kaktusi seekord ei tulegi. Loodus aga tühja kohta ei salli, kiviktaimlast ületoodud kalju-kukehari läks uues kohas lausa silmnähtavalt lopsakamaks:

 Ka See-ei-ole-peenar venis täna veidi pikemaks - läks trumm, mingu siis juba pulgad kah!