Mööda teiste aedu luusimisest ja malemängust

Olen vahepeal jälle mööda paari vahvat aeda ringi luusinud, imetlenud ja mõtteid kogunud. Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber Taga talu taimetõstmise talgutest, kus selgus, et toredad Internetituttavad ongi lihast ja luust inimesed ning "päris" elus veel toredamad.

Kuna Taga talu aias oli tutvumist ja jutustamist, vaatamist ja imetlemist palju ja vahepeal proovisin vähemalt nägu teha, et teen midagi kasulikku ka, siis ununes piltide tegemine sootuks.

Kõige rohkem on mul kahju, et ei jõudnud pilte teha oma lemmikpeenrast, mille kallal Tii usinalt nokitses. See oli koht, millest jäi tunne, et kõik on läbimõeldud ja oma õiges kohas - parasjagu põnevaid okaspuid, kamaluga suuri hostamütakaid ja nende vahel erinevatel aegadel õitsevaid püsikuid.  Pilditegemine oli mul isegi meeles aga olin ärasõidu hetkeks muljete üleküllusest juba nii väsinud, et ennast uuesti tohutusuure aia teise otsa vedada tundus ületamatu pingutusena.

Otse loomulikult ei suutnud ma taimede kokkuhamsterdamisest hoiduda. Eelnevalt kokkulepitud taimevahetussaagiga polnudki suurt muret, olin neile aias juba kohad valmis vaadanud aga koju jõudes leidsin ennast  üllatuslikult äkki tohutu aediiriste sületäie õnneliku omanikuna. Olin ju mõelnud ainult paar uut tuua, kellele oleks ka koht kohe olemas olnud.

Ühesõnaga avastasin, et taimetõstmine on nakkav tegevus. Talgutele järgnes kaks päeva usinat tööd oma aias, kus ükski taim oma kohale ei tohtinud jääda. Ausalt öeldes hakkas see tegevus kõige rohkem malemängu meenutama. Enne iga labidaliigutamist tuli mõttes kõik käigud läbi mängida - kui ma tõstan leviisia siia peenra ette serva, siis saan roosa õiega kassisaba koha võrra edasi liigutada ning tema asemele salvei istutada. Kui ma varjukiviriku õunapuu alla istutan, siis saan halli nelgi viia tema kohale maja ette peenrasse ning tekib kaks vaba kohta iiristele. Ja nii edasi, ja nii edasi. Loomulikult lõppes mäng jälle patiseisuga, ehk siis kõik taimed said ümbertõstetud, iirised maha aga ühtegi vaba kohta aias pole ega ei tule.

Sain vaevalt tehtuga rahule jääda, kui jõudiski kätte järgmine külaskäik. Seekord Futu juurde. Ma olin juba blogi lugedes aru saanud, et ilmselt on tegemist just seda tüüpi aiaga, mis mullegi sobiks ja meeldiks. Seetõttu lugesin endale juba kodus ranged sõnad peale - ei mingit hamsterdamist! Kaasa tohib võtta ainult mälestusi ja fotosid....

Kohapeal sain perenaiselt tõeliselt toreda aiaekskursiooni, loodan, et minu peale raisatud aja pärast talvepuude varu väga ei kannatanud. Jällegi oli imestamist ja oli imetlemist, nimede uurimist ja hilisemaks uurimistööks üleskirjutamist.  Teiste aiad tunduvad alati nii hästi läbimõeldud ja huvitavad enda segasummasuvila kõrval. No kohe näha ju, et siia tuleb üks ilmatu uhke ala:

Ja kuigi ma proovisin selle hamsterdamislubaduse suhtes endale väga kindlaks jääda, sigines varsti kusagilt mu asjade juurde üks kilekotike taimedega, siis teine... Väärika ilmega kiisu, Härra Tibu, ruttas mulle küll appi ja püüdis kangelaslikult saaki ärasöömise teel vähendada, sellest hoolimata sõitsid ei rohkem ega vähem kui kümme taimetitte minuga koju kaasa. Kodus sai vahepeal vanaema kantseldada olnud väike Linda tuttu pandud ja kohe aeda - eks ikka jälle malet mängima!