Olen teiste aiablogijate vahendusel näinud kauneid fotosid kimalase- ja liblikapeenratest. Ikka sellistest, kus aednik hoole ja armastusega just kaunite liblikate lemmiktaimed peenrasse valinud on, et siis suvel nii õie- kui tiivailu nautida.
Täna hommikul kohvi juues avastasin aga rõõmsa üllatusega köögiaknast välja vaadates, et olen endalegi teadmatult rajanud maja ette linnupeenra. Peenra kohal asjatasid rasvatihased ja metsvindid, aia peal hüples punarind ja vanal seenetanud aiapostil puukoristaja. Ei teinud nad mind märkamagi. Kuna minu fotoaparaadil pole suurt valget toru, millega neid pildile püüda, imetlesin niisama hommikukohvi kõrvale vaatepilti.
Hiljem tegin siiski läbi uduse köögiakna mõned klõpsud
Kahtlustan aga, et peenrasse meelitas linnukesed hoopis aia äärde rajatud tuhkpuuhekk, kus marjad valmimas. Muide hekk on näide taaskasutusest. Nimelt istutati see hekk esimest korda maha 80. aastatel Lääne-Virumaale minu vanematekodu sissesõiduteed ääristama. Mõni aeg tagasi otsustasid vanemad aga ühest hekiosast loobuda, küsisin selle siis endale. Juurisime heki välja ja tõime siia, Läänemaale. Kõik taimed läksid kenasti kasvama ja sel aastal on ka esimesed marjad küljes. Sellest siis see linnupidu. Aga linnukesed uurisid hoolega ka peenra läbi, nokitsesid mullas, pistsid aedhortensia õitelt mõned putukad põske ning kõõlusid gladioolidel. Kuni postiljoni saabumine selleks korraks peo lõpetas.
Ma arvan, et selle ideega võiks ju päris kaugele jõuda. Lillepeenrad lindudele. Lõpuks kirjutad sellest raamatu ja saad üle ilma kuulsaks! :D
VastaKustutaVeel kümme korda kuulsamaks? Ei aitäh! :)
VastaKustuta