Kui tavaliselt peetakse aias muudatuste tegemise ja istutamise ajaks kevadet, siis minul hakkavad näpud sügelema just sügise saabudes. Selleks on lihtne põhjus. Kuna aed kujuneb põhiliselt iseenese (vähesest) tarkusest ja kogemusest, siis tulevad igasugused vead ja valearvestused välja just suve jooksul. Küll on mõni taim saanud liiga pimedasse nurka ega ava seetõttu oma õisi, mõni kasvab hoopis suuremaks kui aiaraamatud ja müügimehed tõotavad ja mõnda peenraserva vaadates tekib lihtsalt tunne, et "Ei, see pole nüüd küll see, mis plaanitud...."
Samamoodi olen pikemat aega käinud mööda maja ääres oleva peenra servast ja mõtisklenud, mida sellega küll peale hakata - laduda serva kivid? panna puidust piire? Ääristada taimedega?
Peenar ise on rajatud juba maja eelmiste omanike poolt ja on väga kapitaalne. Tagaküljeks on rauast plaat, mis on suurte raudvarrastega tõmmatud esiküljel maa sees asuvate silkaattelliste külge. Ei hakka mina seda konstruktsiooni laiali lammutama. Ka peenra tagaküljes kasvavatest piibelehtedest ei raatsi loobuda, nende oranžid, kaunid kuid mürgised marjad korjasin lihtsalt suure hoolega kokku, et nad väikesele Lindale ahvatluseks ei muutuks.
Lõpuks sai mindud kergema vastupanu teed, tellitud hunnik pisikesi hostalapsi ja ääristatud peenraserv nendega. Valisin veidi väiksema kasvuga sordid "Baby bunting" ja "Cherish".
Hosta "Cherish"
Ka kuuriakna alune sai hostadega kaunistatud, uuteks taimedeks "Big mama" ja "Katie Q". Tegemist on täiesti hämara kohaga hoone varjus, kuhu päike kunagi ei jõuagi. Hostad ehk saavad hakkama. Muidugi tuli jälle tegeleda suurte mullavedamistöödega, kuna meie muld siin on just selline:
Kruusakarjääriks ja kiviktaimlaks sobilik, hostade kasvatamiseks mitte nii väga. Pärast suurt kompostivedu said aga taimed paika. Loodetavasti saavad nad muru sees hakkama, sest uut peenart ma sinna pimedasse küll ei plaani.
Muide, selles samas pildil olevas hoones, kus nüüd Jürgeni töötuba ja minu aiakraam, pidasid eelmised majaomanikud aastaid hobust ja lehma. Suurim au ja kiitus neile! Tänu sellele leiab labidat maasse lüües kruusakivide vahelt ka ilusat musta mulda.
Meil ka muld selline kiviktaimla-kruusapuru. Sul paistab see pisku seal sees vähemasti muld olema, meil on vaid liiv.
VastaKustutaJärgmisel aastal näitta kindlasti seda hostakaart, see võib tõega ilus olla. :)
No näed, unustasingi kiitmata, et tänu eelnevate omanike kunagisele loomapidamisele leiab ootamatutest kohtadest ikka musta mulda ka. Parandasin vea.
VastaKustutaNinii... nüüd tärkas minus suur eht-eestlaslik kadedus - nii vahvad ja ilusad valikud - kust... kuidas...? Aga ma leidsin vastused postusest varajasemast. Väga toredad hostaleiud! Olen ka seda Elise Aeda veebis noolinud, kuid tellimiseni pole jõudnud. Peab ikka ruttu veel äkki proovima.
VastaKustutaNeid ma julgen kiita küll, viimati anti meile taimed lahkelt kätte omaniku vanemate poolt pühapäeva õhtul kui neil parasjagu majas piduõhtu tulemas oli. (Tavaliselt ma ei ole nii nahhaalne aga oli just Türilt läbi sõitmist ja küsisin igaks juhuks, et postikulu kokku hoida). Taimed on ka alati korralikud olnud.
VastaKustuta