Ja kui meil juba
kohvikutepäevaks
Linda mamma, Tiina, kohale sõitnud oli ja ennast veel suurest ettevaatamatusest lahkesti pühapäevaks last hoidma pakkus, ei lasknud lapsevanemad endale seda sugugi kaks korda öelda, vaid sõitsid ära Lätti.
No tegelikult alguses ikka tööasju ajama ehk ühte toredat pärandkultuuri rattarada üle vaatama ja GPS-i üles märkima. Kuni kella 5ni õhtul sai mööda Eesti- ja Lätimaa metsi kolistatud. Aga nägime ka toredaid pärandkultuuri objekte nagu näiteks see, Lätimaa mänd, kuhu sisse kunagi mesilaste pidamiseks pakktaru lõigatud. Mänd murdus 2005. aasta tormis.
Aga kui me juba Lätimaal olime, vaatasime veidi ka Valmiera ja Cēsise kandis ringi. Olin meeldivalt üllatunud. Läti on imeilus!
Eriliselt avaldas muljet linnahaljastus. Kõikidesse kohtadesse, kuhu vähegi andis oli tehtud lillepeenar ja kuhu ei andnud, oli riputatud ohjeldamatus koguses ampleid suvelilledega. Isegi poeaknad olid "lillelised". Ja maanteesillad, ja asula sildid. Huvitav küll, kes neid kõiki kastab?
Ka majad olid huvitavad vaadata. Tegelikult oli isegi tore, et paljud neist majadest olid veidi räämas ja luitunud. Vähemalt ei olnud plastlaudist peale löödud ega pakettaknaid ette pandud.
Ja Cēsis, või suupärasemalt öeldes Võnnu, on väga ilus väike linnake kaunite parkide, mägede ja puust majakestega.
Tasub ju üle vaadata koht, kus toimunud lahingu mälestuseks meiegi igal aastal 23.juunil Võidupüha tähistame. Ja muide, Cēsise keskväljaku ausammas on pühendatud Eesti ja Läti relvavendlusele. (monument rajatud 1924, taastatud 1998).
Lisaks käis Võnnus maalimist õppimas eestlasest kunstnik Johann Köler, kelle maalitud on ka sealse Jaani kiriku altarimaal. Nii et seoseid Eestiga kui palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar