Pildikesi Lätimaalt

Ma ei hakka meie reisist siin kronoloogilises järjekorras jutustama - see jutt veniks siis mitme postituse pikkuseks. Aga mõningaid pilte jagaks isu tekitamiseks küll. Õnneks jätkub lõunanaabrite juures vaatamist veel mitme reisi jagu.


Kolka neem oli väga ilus, isegi pilvealuse ilmaga. Saaremaa ei paistnud aga Läti ainus (tehis)saar küll.

Irbenes asub maailma suuruselt kaheksas raadioteleskoop. Nõukogude ajal luuretegevuseks kasutatud teleskoopi kasutatakse tänapäeval teadustööks.

1994. aastal lahkusid Vene sõjaväelased Irbenest, purustades enne seadmed, elektrimootoritesse valati hapet, raiuti läbi kaablid.  Metsatee ääres kõrguvad hüljatult tõelised tondilossid.

Kulinaarsete elamustega võib Lätis minna nii ja naa aga seda kohvikut Ventspilsis soovitan küll soojalt! Väga lahke teenindus, odavad hinnad ja maitsev toit! Kuigi kohviku töötajal olid õhtul käed-jalad tööd täis ja sagimist palju, jätkus tal siiski aega, et Kaisale taldrikutäis kooritud õunaampse tuua. Lihtsalt niisama! Ja meile veidi läti keelt õpetada. Lihtne asi aga väga sooja tunde jättis.

No ja need lehmad! Pimedas hakkaks vist veidi kõhe...

Ventspilsi rand oli septembri alguses tühjavõitu

Igast väikesest kivikesest oli tuul meisterdanud luite

Mõnes muuseumis käisime ikka ka, kuidas siis muidu. Ventspilsi vabaõhumuuseumi rongijaam koos luuderohtu mattunud mändidega.

Venta kosk Kuldiga linnas on Euroopa kõige laiem looduslik kosk (249 m).

Vaade samast kohast teises suunas 1874. aastal ehitatud sillale:

Ja ega palju rohkem kahe päevaga jõudnudki. Peab teinekord jätkama sealt, kus pooleli jäi.

Ei saa me läbi Lätita...

 Ja kui meil juba  kohvikutepäevaks Linda mamma, Tiina, kohale sõitnud oli ja ennast veel suurest ettevaatamatusest lahkesti pühapäevaks last hoidma pakkus, ei lasknud lapsevanemad endale seda sugugi kaks korda öelda, vaid sõitsid ära Lätti.

No tegelikult alguses ikka tööasju ajama ehk ühte toredat pärandkultuuri rattarada üle vaatama ja GPS-i üles märkima. Kuni kella 5ni õhtul sai mööda Eesti- ja Lätimaa metsi kolistatud. Aga nägime ka toredaid pärandkultuuri objekte nagu näiteks see, Lätimaa mänd, kuhu sisse kunagi mesilaste pidamiseks pakktaru lõigatud. Mänd murdus 2005. aasta tormis.

Aga kui me juba Lätimaal olime, vaatasime veidi ka Valmiera ja Cēsise kandis ringi. Olin meeldivalt üllatunud. Läti on imeilus!

Eriliselt avaldas muljet linnahaljastus. Kõikidesse kohtadesse, kuhu vähegi andis oli tehtud lillepeenar ja kuhu ei andnud, oli riputatud ohjeldamatus koguses ampleid suvelilledega. Isegi poeaknad olid "lillelised". Ja maanteesillad, ja asula sildid. Huvitav küll, kes neid kõiki kastab?

 

Ka majad olid huvitavad vaadata. Tegelikult oli isegi tore, et paljud neist majadest olid veidi räämas ja luitunud. Vähemalt ei olnud plastlaudist peale löödud ega pakettaknaid ette pandud.

Ja  Cēsis, või suupärasemalt öeldes Võnnu, on väga ilus väike linnake kaunite parkide, mägede ja puust majakestega.
Tasub ju üle vaadata koht, kus toimunud lahingu mälestuseks meiegi igal aastal 23.juunil Võidupüha tähistame. Ja muide, Cēsise keskväljaku ausammas on pühendatud Eesti ja Läti relvavendlusele. (monument rajatud 1924, taastatud 1998).

Lisaks käis Võnnus maalimist õppimas eestlasest kunstnik Johann Köler, kelle maalitud on ka sealse Jaani kiriku altarimaal. Nii et seoseid Eestiga kui palju!

Puuskulptuur lätlasest - varbad võib igaüks ise üle lugeda