Köögiaknast ja linnupeenrast

Olen teiste aiablogijate vahendusel näinud kauneid fotosid kimalase- ja liblikapeenratest. Ikka sellistest, kus aednik hoole ja armastusega just kaunite liblikate lemmiktaimed peenrasse valinud on, et siis suvel nii õie- kui tiivailu nautida.

Täna hommikul kohvi juues avastasin aga rõõmsa üllatusega köögiaknast välja vaadates, et olen endalegi teadmatult rajanud maja ette linnupeenra. Peenra kohal asjatasid rasvatihased ja metsvindid, aia peal hüples punarind ja vanal seenetanud aiapostil puukoristaja. Ei teinud nad mind märkamagi. Kuna minu fotoaparaadil pole suurt valget toru, millega neid pildile püüda, imetlesin niisama hommikukohvi kõrvale vaatepilti.

Hiljem tegin siiski läbi uduse köögiakna mõned klõpsud

Kahtlustan aga, et peenrasse meelitas linnukesed hoopis aia äärde rajatud tuhkpuuhekk, kus marjad valmimas. Muide hekk on näide taaskasutusest. Nimelt istutati see hekk esimest korda maha 80. aastatel Lääne-Virumaale minu vanematekodu sissesõiduteed ääristama. Mõni aeg tagasi otsustasid vanemad aga ühest hekiosast loobuda, küsisin selle siis endale. Juurisime heki välja ja tõime siia, Läänemaale. Kõik taimed läksid kenasti kasvama ja sel aastal on ka esimesed marjad küljes. Sellest siis see linnupidu. Aga linnukesed uurisid hoolega ka peenra läbi, nokitsesid mullas, pistsid aedhortensia õitelt mõned putukad põske ning kõõlusid gladioolidel. Kuni postiljoni saabumine selleks korraks peo lõpetas.

Sügisest ja muutustest aias

Kui tavaliselt peetakse aias muudatuste tegemise ja istutamise ajaks kevadet, siis minul hakkavad näpud sügelema just sügise saabudes. Selleks on lihtne põhjus. Kuna aed kujuneb põhiliselt iseenese (vähesest) tarkusest ja kogemusest, siis tulevad igasugused vead ja valearvestused välja just suve jooksul. Küll on mõni taim saanud liiga pimedasse nurka ega ava seetõttu oma õisi, mõni kasvab hoopis suuremaks kui aiaraamatud ja müügimehed tõotavad ja mõnda peenraserva vaadates tekib lihtsalt tunne, et "Ei, see pole nüüd küll see, mis plaanitud...."

Samamoodi olen pikemat aega käinud mööda maja ääres oleva peenra servast ja mõtisklenud, mida sellega küll peale hakata - laduda serva kivid? panna puidust piire? Ääristada taimedega?

Peenar ise on rajatud juba maja eelmiste omanike poolt ja on väga kapitaalne. Tagaküljeks on rauast plaat, mis on suurte raudvarrastega tõmmatud esiküljel maa sees asuvate silkaattelliste külge. Ei hakka mina seda konstruktsiooni laiali lammutama. Ka peenra tagaküljes kasvavatest piibelehtedest ei raatsi loobuda, nende oranžid, kaunid kuid mürgised marjad korjasin lihtsalt suure hoolega kokku, et nad väikesele Lindale ahvatluseks ei muutuks.

Lõpuks sai mindud kergema vastupanu teed, tellitud hunnik pisikesi hostalapsi ja ääristatud peenraserv nendega. Valisin veidi väiksema kasvuga sordid "Baby bunting" ja "Cherish".

Hosta "Cherish"

Ka kuuriakna alune sai hostadega kaunistatud, uuteks taimedeks "Big mama" ja "Katie Q". Tegemist on täiesti hämara kohaga hoone varjus, kuhu päike kunagi ei jõuagi. Hostad ehk saavad hakkama. Muidugi tuli jälle tegeleda suurte mullavedamistöödega, kuna meie muld siin on just selline:

Kruusakarjääriks ja kiviktaimlaks sobilik, hostade kasvatamiseks mitte nii väga. Pärast suurt kompostivedu said aga taimed paika. Loodetavasti saavad nad muru sees hakkama, sest uut peenart ma sinna pimedasse küll ei plaani.

Muide, selles samas pildil olevas hoones, kus nüüd Jürgeni töötuba ja minu aiakraam, pidasid eelmised majaomanikud aastaid hobust ja lehma. Suurim au ja kiitus neile! Tänu sellele leiab labidat maasse lüües kruusakivide vahelt ka ilusat musta mulda.

väikese Linda pikk matk itta

Eelmise nädala lõpus tegi väike Linda koos vanematega pika reisi läänest itta. Sõideti Ida-Virumaale toredasse kohta nimega Pannjärve, kutsevõistlustele, kus Linda vanematel võistelda aitas.

Kuna reis oli tõesti pikk, ikkagi praktiliselt läbi Eestimaa, tehti vahepeatus Linda vanavanemate juures, et hommikul vara jälle edasi sõita.

Teiste võistlusalade sooritamise ajal magas väike Linda hotellitoas aga mälumängu mängimisel oli ta rõõmsalt kohal - avaldas arvamust küsimuste üle, lippas kohtunikelaua vahet, segas abivalmilt teiste võistkondade keskendumisvõimet ja röövis meie võistkonnalt pastakaid. Tänu Linda abile (või vaatamata sellele?) sai Läänemaa võistkond auväärse kolmanda koha. Kadakapuust hästi lõhnavat medalit proovis Linda kohe päris mitu korda hambaga järele - kas on ikka ehtne?

Laps käitus kutsevõistlustel nagu tõeline inglike, kella kaheksast õhtul tuttu, et vanemad saaksid rahus õhtusööki süüa ja tantsida. Üles tõusis Linda viisakalt alles kella 8 ajal hommikul - aitäh talle selle eest!

Narva jõgi

Järgmisel päeval sõitsime Ida-Virumaal ringi, paikades, mis varem kahe silma vahele jäänud. Et asju huvitavamaks teha, otsustasime osaleda ka  ERM-i poolt korraldatavas muuseumimängus "Otsi! Leia! Avasta!". Selleks tuli Ida-Virumaal läbi käia kolm muuseumi - Kukruse polaarmõis, Iisaku muuseum ja Avinurme elulaadikeskus.

 See sobis päris hästi sest ma polnud varem üheski neist toredatest kohtadest käinud. Polaarmõis oli küll ajakirjandusest läbi vilksatanud kuid piltidel olevate suurte pehmete kelgukoerte järgi arvasin, et tegemist on virumaamuuseumide stiilis"disneylandiga". Õnneks eksisin, Kukruse polaarmõisa külastust julgen soovitada küll. Tõsisemad ajaloohuvilised saavad tegeleda Sannikovi maa eksistentsiaalsete küsimustega, lehitseda mõisa kohta koostatud imekauneid pildi- ja jutualbumeid või uurida maakaarte. Niisama mõisa imetlejatel on aga võimalus ümber riietuda ja kehastuda mõisahärraks või -prouaks, proovida tindi ja sulega gooti tähti maalida ning lastel ka neidsamu suuri pehmeid kelgukoeri imetleda.

Lindale atraktsioonid väga ei meeldinud, koeri nähes kiskus mokk juba päris viltu. Ju talle tuli meelde Vanamõisa käsitöölaat, kus suur ja karvane Mesikäpa kostüümis onu talle komme tahtis anda. Linda vaatas lähenevat hiigelkaru kahtlustavalt ja pistis seejärel täiest kõrist röökima. Edaspidi piisas vaid sellest kui see maskott kusagilt eemalt lettide vahelt vilksatas, et lapsel sireen hüüdma panna.

Meeldiva üllatuse valmistas ka Iisaku muuseum. Lahke ja abivalmis muuseumitöötaja vastas kenasti kõigile meie uudishimulikele küsimustele kuid jättis samas piisavalt aega ja ruumi iseseisvaks avastamiseks. Ekspositsioon oli ilus ja huvitav, välja pandud varandust täpselt õiges koguses, et mitte ruume üle kuhjata.

Avinurme elulaadikeskuse kohta olid ootused tuttavate kirjelduste põhjal kõrged ja pettuma ei pidanud. Vaatasime vanu filme, uudistasime kohalikku puutööd ja sõime maitsva lõuna.

Lisaks jõudsime idas veel tutvuda Poruni matkaraja algusega, imetleda päikese käes sillerdavat Narva jõge ning heita pilgu Vasknarva nunnakloostrile ja Struuga luhale.

Poruni jõgi

Kokkuvõttes võib ikka ja jälle meelde tuletada seda vana ütlust Pariisi ja Nuustaku kohta. Avastamisrõõmu ja käimata teid leiab Eestimaal veel küllalt.

Tsitaat raamatust

Lugesin just läbi ühes väikeses raamatuklubis sel kuul käsitletava raamatu 451⁰ Fahrenheiti. Miks ma seda raamatut küll varem avastanud pole.

Aga tsitaat on siin:

"Igaühest peab midagi järele jääma, kui ta sureb, " ütles mulle mu vanaisa. "laps või raamat, maal või maja, tema enese tehtud müür või kingapaar. Või aed, mille ta on rajanud. Midagi, mida su käed on kuidagi puudutanud, nii et su hingel oleks pärast sinu surma kuhugi minna, ja kui inimesed sinu kasvatatud puud või lille vaatavad, oled sa seal.
Pole tähtis, mida sa teed," ütles ta, "peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ning tõelise aedniku erinevus seisabki selles puudutuses, " ütles ta. "Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust aga jääb kauaks mälestus."

Augustikuine aed

Selleaastane august meenutab aias pigem septembrikuud. Floksid on ära õitsenud, aiamaal sibulad üles võetud ja tomatisaak lõppemas. Täna lillepeenraid rohides sain aga koos umbrohuga taimede vahelt kätte ka pool ämbritäit kuivanud kaselehti.

tundmatu hosta kaselehtede keskel

Ja juba algavad ka sügisesed probleemid. Kõigepealt saabus Savisaare kataloog. No sel aastal ma küll midagi suurt ei telli, parem ei hakkagi põhjalikult vaatama.

No hea küll, libistan korra silmadega üle.

Oi! Millised pojengid! No, võibolla ühe võtaks, selle valge. Üks pojeng ikka kuhugi mahub. Ja selle punase ka... aga siis küll aitab.

Mis Teie arvate, kas aitas? Lisaks on juba Elise Aiast tellitud terve posu hostasid kuuriakna alla ja ühte peenraäärt ääristama. No ja muid taimi ka - kõigest kümmekond, kuhugi ikka mahuvad. Ja aiasõbrast tulevad mõned liiliasibulad ja Eurobulbi ühistellimusest nipet-näpet.

Ja siis korraga meenub - aga tulbid? No needsamad, mis praegu alles kenasti töötoas paberkotikestes mahapanekut ootavad. Sinna, kus nad eelmisel aastal õitsesid, said ju nüüd lavendlid ja ebahüatsindid ja uued hostad.

Õnneks on uue peenra servas veel ruumi. Mis seal salata, eks ma kaevasin teda veel natuke suuremaks ka. Pildil on nüüd näha ka Ellamaalt toodud kolm kadakapoega.

Eelmisel aastal jahukaste kätte surnud aedmonarda asemel istutasin uue taime uude peenrasse. Ja kimbutab see haigus uut taime uues kohas täpselt samamoodi. Ei jää muud üle kui pritsima hakata või monarda kasvatamisest loobuda. Proovin esialgu rohelise seebi või nõgeseleotisega.

Kevadel Repsu taimetalust tellitud tokkroosid otsustasid juba sel aastal õitega rõõmustada:

Tokkroos "Bordoo Torn"

Kolme eri sorti tokkroosid olid ka ainukesed taimed, mis sellest kevadisest tellimusest ellu jäid, viali priimula ja alpi tulinelkide kallal tegid kilekotti pakendamine, Eesti Posti uskumatult pikk tarneaeg ja kuum suvi oma töö. Aga tokkroosid on väga ilusad.

Siilkübaraid tuleb kindlasti aeda veel - olen neile juba "sõrme andnud"

purpur-siilkübar "Hot Lava"

purpur-siilkübar "Green Envy"

Ja rääkides sõrme andmisest.... pidada keskendumist vajavat vestlust samal ajal kui terava noaga hoidistesse silo lõikad, ei ole tegelikult hea mõte. 

Ei saa me läbi Lätita...

 Ja kui meil juba  kohvikutepäevaks Linda mamma, Tiina, kohale sõitnud oli ja ennast veel suurest ettevaatamatusest lahkesti pühapäevaks last hoidma pakkus, ei lasknud lapsevanemad endale seda sugugi kaks korda öelda, vaid sõitsid ära Lätti.

No tegelikult alguses ikka tööasju ajama ehk ühte toredat pärandkultuuri rattarada üle vaatama ja GPS-i üles märkima. Kuni kella 5ni õhtul sai mööda Eesti- ja Lätimaa metsi kolistatud. Aga nägime ka toredaid pärandkultuuri objekte nagu näiteks see, Lätimaa mänd, kuhu sisse kunagi mesilaste pidamiseks pakktaru lõigatud. Mänd murdus 2005. aasta tormis.

Aga kui me juba Lätimaal olime, vaatasime veidi ka Valmiera ja Cēsise kandis ringi. Olin meeldivalt üllatunud. Läti on imeilus!

Eriliselt avaldas muljet linnahaljastus. Kõikidesse kohtadesse, kuhu vähegi andis oli tehtud lillepeenar ja kuhu ei andnud, oli riputatud ohjeldamatus koguses ampleid suvelilledega. Isegi poeaknad olid "lillelised". Ja maanteesillad, ja asula sildid. Huvitav küll, kes neid kõiki kastab?

 

Ka majad olid huvitavad vaadata. Tegelikult oli isegi tore, et paljud neist majadest olid veidi räämas ja luitunud. Vähemalt ei olnud plastlaudist peale löödud ega pakettaknaid ette pandud.

Ja  Cēsis, või suupärasemalt öeldes Võnnu, on väga ilus väike linnake kaunite parkide, mägede ja puust majakestega.
Tasub ju üle vaadata koht, kus toimunud lahingu mälestuseks meiegi igal aastal 23.juunil Võidupüha tähistame. Ja muide, Cēsise keskväljaku ausammas on pühendatud Eesti ja Läti relvavendlusele. (monument rajatud 1924, taastatud 1998).

Lisaks käis Võnnus maalimist õppimas eestlasest kunstnik Johann Köler, kelle maalitud on ka sealse Jaani kiriku altarimaal. Nii et seoseid Eestiga kui palju!

Kohvilähkritest ja angerjasupist

Lisaks sellele, et nädalavahetusel oli roosipäev ja märjamaa folk ja kindlasti veel palju toredat, oli Kärdlas kohvikutepäev. Käisime kogu perega, ka Linda mamma, Tiina, kutsusime kampa. Ja meie Hiiumaa sõbrad Tuuli ja väike Oliver olid loomulikult ka seal.

Linda pidas pika päeva kenasti vastu. Ajas Oliveriga juttu, sõi angerjasuppi ja leiba ning isegi magas kärus veidike. Praami peal luges raamatut ja rääkis muljeid. Liikluskohvikust Stopp sai kleepsu ka sõiduriistale.

Õhtul tegime praami peal kokkuvõtteid, kus kõigi seltskonna liikmete kaasabil valmis kohvikute paremusjärjestus - puhtalt isikliku arvamuse põhjal.

Ülekaalukalt võitis kohvik nimega "Kärdla Dünamo" eheduse, ajastutruuduse ja õhkkonna eest, kuigi sardell ja hapukapsas kulusid ka peale kogu seda koogisöömist ära.

Teise koha sai "Küll Santsu saab meremees" kauni vaate, hiidlaslikkuse, angerjasupi ja noh, mis seal salata, natuke ikka tutvuse poolest ka.

Väike Oliver käis ja proovis kolme karu muinasjutu kombel kõigi kausikestest suppi aga maitsvaim oli ikka onu Jürgeni pakutav. Ega kodus ju lapsele kala anta :)

 Ja kolmanda koha pälvis kohvik Tjorveni Parimad Palad, kauni aia, Lindgreni temaatika, suure koerapea ja Jaak Johansoni eest.

Sellised olid meie muljed, teistel jälle kindlasti teistsugused. Sest kohvikuid, mille seast valida jätkus kõigile.

Alguses olid kellukad...

...No need tavalised valged. Neid kasvas meil ümber maja muru sees juba siis kui siia elama tulime.

Kuna alguses oli aed metsik ja elas oma elu, polnud ühtegi rõõmustavat värvilaiku peale sillade, paari pojengi ja vana tuliliilia. Seetõttu kaevasin kevadel pisikesed kellukalapsed üles ja istutasin tikripõõsa juurde kokku. Sai päris kena. Nagu näha on pilt tehtud vahetult enne muruniitmist, selleks need toikad seal kahel pool taimi. Elu näitab, et kui mees muruniitmisest räägib, tuleb kähku toigaste järele lipata, muidu võib nii mõnestki noorest taimest ilma jääda.

Edasi tulid kellukate kõrvale mäekünkale mõned päevaliiliad. No ikka vaikselt hiilides tasahilju, üksteise järel. Kõigepealt väikeste roosade õitega "Cosmopolitan"

Seejärel kõrge "Moses Fire"

Ja sel kevadel puges Türi lillelaadal minu korvi ka Elise aiast ostetud  "You angel you"

Nüüd kükitas neid seal tikripõõsa all juba terve trobikond. "Cosmopolitan" hakkas vanema olija õigusega "Moses Fire" nimelist naabrit küünarnukiga nügima. Moses see-eest kasvas kõrgusesse varjates teiste eest valguse. "You Angel..." kükitas õnnetult serva peal. Ruumi oli neil kõigil vähe.

Võtsin ohates labida ja tegin põõsa alla uue peenra. See lihtsalt läks nii.

Aitäh tublile kiviveeretajale!

Teistmoodi Tallinn II

Sain eile endale vaba päeva ja käisin Tallinnas turisti kombel ringi kondamas. Kaasas loomulikult võlur, kellega ka eelmisel aastal teistmoodi linna salajasi soppe avastasime. Seda põnevust, ilu, kaunist käsitööd, aedu ja värskete tuliste saiade lõhna, mida meie oma teel kohtasime ei saagi edasi anda, seepärast palju ei lobise. Las pildid räägivad:

Viimased tegelased pärinevad Vilde muuseumis kastellaanimajas eile lõppenud näituselt "Koosmäng. Paberist park". Täiesti uskumatu, milliseid asju on võimalik paberist teha.

Ja muide, Lindal tulevad purihambad. Nii et mõneks ajaks on jälle unetud ööd kindlustatud.