Juba mõni aeg tagasi tekkis mul järsku suur isu vahvlite järele. Mitte nende tänapäevaste, mida poest või kohvikust osta saab vaid just "nende õigete" lapsepõlvest tuttavate õhukeste, krõbedate ja suussulavate vahvlite järgi.
Lapsepõlves küpsetati vahvleid masinaga, mille nimi oli Esta 2. Tihti pakuti vahvleid ka laste sünnipäevadel, kui vedas olid rullikeeratud vahvlid täidetud vahukoorega, enamasti kasutati siiski sefiirikreemi, kuhu oli hulka segatud näiteks mustsõstraid.
Tänapäevase vahvliküpsetamise probleem seisnes aga selles, et nende omaaegsete vahvlite tegemiseks oleks vaja ka vanaaegset vahvlimasinat. Olen kindel, et kui hästi otsida leiab ehk ka poest õhukeste vahvlite tegemiseks sobiva masina kuid enamus tänapäevaseid vahvliküpsetajaid on mõeldud siiski paksude biskviittaignast vahvlite valmistamiseks. See aga ei lähe mitte.
Õnneks annetasid Linda vanaema-vanaisa meile oma vana Volta-nimelise vahvliküpsetaja. Suur tänu neile.
Volta tahtis küll veidi taltsutamist poetades aeg ajalt ülemise plaadi küljest juhet maha aga varsti ta taltus ja vahvlid tulid just sellised nagu vanasti. Nostalgiapidu võis alata.
Tore nostalgiahõnguline lugu! Tänases päevas ja elus võiks ka öelda, et juba pärandkultuur! :P
VastaKustutaÜldiselt tolle perioodi kodutehnika ei ole tänasesse päeva välja vedanud, kuid vahvlimasina näol on tegemist ühe hämmastavalt püsiva (ja sealjuures väärtustatud) instrumendiga. On ta ju alles ja kasutuses paljudes kodudes, ka meil!
Tahan ka vahvleid
VastaKustutaTule siis meie boksi ;)
VastaKustuta