Jasmiinid ja maasikad

Nii jasmiinide õitsema hakkamine kui maasikate valmimine annavad teada, et kevad on läbi ja saabunud suvi.

Jasmiine kasvab meie maja ees kaks põõsast, mis olid siin juba enne meie saabumist. Kahe aasta ja usina lõikamisega on ilmetutest ja väljaveninud tuustakatest saanud ka enam-vähem põõsast meenutavad taimed. Kuna meie maja kunagise perenaise nimi oli Jasmiine, on nende põõsaste näol omal kombel tegemist pärandkultuuri ja tema mälestuse hoidmisega.

Muidugi võivad jasmiinid peenraservas olla ka tõelised tüütused rohke juurevõsu ajamise tõttu aga nende ilu ja võimas lõhn varasuvel teevad võsude katkumise vaeva kuhjaga tasa.

Pildi all servas õitseva valge põõsasmarana leidsin kaks aastat tagasi Ellamaa aianduspäevadel puukooli poolt tasuta ära antavate taimede kastist. Oli ka kohe näha, miks ta kaubavalikust välja praagitud oli - põõsas oli pooleldi kuivanud ja väga rääbakas. Vaene kodutu sai siiski koju toodud ja jasmiini alla maha istutatud. Väga head päikesepaistelist kasvukohta ma sellisele rääbule raiskama ei hakanud, pidi poolvarjuga leppima. Sellest hoolimata kosus põõsasmarana taimeke üles ja hakkas kohe esimesel aastal õitsema kui segane. Tundub, et ka see aasta pole erand, lisaks on ta ka juba kaks pojakest kasvatanud.

Praegu õitseb aias veel üks tore taimeke - hariliku angerpisti täidisõieline vorm.  Kunagi Sulev Savisaarelt saadud taimeke tunneb ennast meie lubjakünkal asuvas aias väga mõnusalt ja õitseb rikkalikult. Kahjuks kipuvad vihmad küll tema raskeid õisi räsima ja peale seda ta enam nii kaunis välja ei näe.

Filipendula vulgaris (F. hexapetala) 'Multiplex'

Võrdluseks üks rannaniidul kasvav harilik angerpist:

Veel üks vana aiaasukas:

Ja lõpetuseks üks pildike suvise meeleoluga. Kui aus olla on tegemist fotolavastusega sest tegelikult Linda maasikatest veel väga pidada ei oska. Isegi kui mõni mari peaks peale peos mudimist imekombel suhu sattuma, teeb laps üldjuhul selle peale hapu näo ja sülitab marja üsna kiiresti välja.