Hüvasti juuni - järjekordne aiapäeviku sissekanne

Väljas on palav. Kuna meie vastu päikest asetseval kruusakünkal aed kuivab suhteliselt kiiresti läbi, tassisin eile pool õhtut lilledele vett. Loomulikult ikka kastekannuga mäe otsa, selle asemel, et kastmistünn maja juurde paigutada :) Aga väike trenn kulub ka marjaks ära.

Aias hakkab järjest rohkem suvist õieilu nägema. Alustasin aiaga 2009. a kevadel, loomulikult ilma igasuguste plaanide-kavandite ega laiema pildita. Ikka, et midagi õitseks. Algul sai isegi metsikuid taimi toodud, et natukenegi lilli aeda saada.

Aga kui aus olla siis mulle meeldivadki sellised segasummasuvilat meenutavad aiad, planeerimine ja uhke moodne aed ei ole lihtsalt minu stiil. Pigem ikka Tootsi peenrad, parasjagu umbrohtu ja kaost. Liigidki on valitud seetõttu, et jääb kusagil silma ja meeldib, mitte värvide sobivuse, feng shui või peene nime tõttu. Näiteks täpiline metsvits hakkas mulle meeldima üle-eelmisel suvel Lofootidel. No vaadake vasakpoolset pilti, milline ilu! Paremal pildil on minu tagasihoidlikum taimeke.

Liiliatest on kõge varajasem tundmatu kollane liilia, mis meile 2009. aastal pulmadeks kingiti. Selle õite sügavkollast värvi on pildil täiesti võimatu edasi anda aga aias on ta lihtsalt imeline.

Huvitav lugu on mägisibulatega, sel aastal kipuvad nad kõik hirmsasti õitsema. Väga vaimustuses ma sellest ei ole sest see tähendab hulgaliselt tühje auke, mille kinnikasvamine aega võtab.

 Kevadel sain naabrilt kolm tundmatu mägisibula taime ja torkasin kiviktaimlasse ja isegi nendest hakkab üks õievart kasvatama.

Muidu kiviktaimlas mõttetut tuusti meenutav valge kukehari on õitsedes päris ilus, jälle üks tundmatu:

Suvelilled hakkavad õitsemishoogu sisse saama. Nende seemnest kasvatamine ja pikeerimine on üks igavene tüütus, igal kevadel mõtlen, et järgmisel aastal lihtsalt ostan valmis taimed. Kevadel otsin aga jälle millegipärast seemnepakid välja.

Tegelikult õitseb ka roose juba päris mitmeid aga nendest peab küll kunagi eraldi postituse tegema.