Island - sellist maad ei ole ju päriselt olemas?

Pool aastat hiljem olen vist lõpuks valmis selleks, et mõned pildid ka suviselt Islandi reisilt üles panna. Island on huvitav maa aga temast ei saa rääkida ega õnnestu teda ka pildistada. Sealne loodus on lihtsalt nii võimas, et selliseid sõnu ei ole olemas ja fotoaparaati ta ka ei mahu. Ainuke võimalus on lihtsalt ise seal ära käia ja oma silmaga vaadata. Ja ma ei usu ikka veel, et see päriselt oli.

Igal juhul jätan siia üles riputamata pildid geisritest, Islandi võrratutest koskedest ning kohalikust hobusest.

Võibolla on lihtsam kui alustada väiksematest asjadest nagu näiteks Islandi taimestikust.

Esimene kokkupuude Islandiga - vaade lennujaama lähistelt




Kõik ju teavad, mida teha kui Islandil metsa eksida....tuleb lihtsalt püsti tõusta ja uuesti ringi vaadata. Kui see kehtib Islandi puude kohta siis taimed on tõeliselt miniatuursed ja kasvukoha suhtes vähenõudlikud.


Rand-põisrohi (Silene uniflora) on meie põisrohule suhteliselt sarnane ainult, et imetilluke.




Merikann (Armeria maritima), mida ma kodusesse kiviktaimlasse juba ammu igatsenud olen, kasvas Islandil kõige uskumatutes kohtades.



Varane liivatee (Thymus praecox)on leidnud endale kivise koha.



Aga Islandilt võib leida ka tõelist õieilu



Epilobium latifolium, eriti tabav on taime ingliskeelne nimi - arktiline jõeiludus. Kasvas põhiliselt oja- või jõekallastel või niiskemates orgudes.



Huvitaval kombel ei tundunud Islandil kellelgi eriti meie mõistes iluaedu olevat, ilmselt ei tasu aiandus seal maal vaeva... ja kiviktaimla on ju nagunii looduslikult ukse ees. Ainult rabarberipõõsad asusid peaaegu iga elamise juures, rabarberist tehakse kohapeal ka väga maitsvat moosi.


Mida siis veel kirjeldada, kui kuidagi ei oska seda piiritut avarust, aastatuhandete vanuseid sammaldunud laavavoole, mädamunalõhnalisi keevaid mudaauke ja soojaveevanne edasi anda? ehk loomi ja linde?

Kõige enam oli maastikus näha sellist looma.



Küll aga oli teda raske kenasti pildile saada, häbelikud teised, ikka tuli kuskilt kaljunuki tagant lähemale roomata.



Ranna-äärsetemas piirkondades tundub ka lehmadel süüa jätkuvat, sisemaal sellist pilti juba ei näe.



Üldse on Islandil elu vee ääres mõnusam



Enne...



ja pärast



Mõtlesin tükk aega, kas süüa vaalaliha või mitte. Kuidagi kahju hakkas, eriti peale vaalamuuseumi külastust Akureyris ning praamidekilt juhuslikku vaalade silmamist Läänefjordides. Kaalusin poolt- ja vastuargumente, lõpuks võitis siiski uudishimu, arvamus, et sellist võimalust vaevalt veel elus tuleb ning lubadus, et see jääb ühekordseks tegevuseks. Väga maitsev oli.