"Talv juba läbi aga taimepilte polegi blogis", kurtis aiasõber. Et näidatagu siis tavalisigi kui erilisi ja haruldasi pole. Enne EV 100 polnud kuidagi mahti aga katsun siis nüüd oma eelmisel aastal tehtud pildid ritta laduda. Ühte-kahte lemmikut välja valida ei suutnud, päris mitu sai.
2017. oli aasta, kus ma juba kevadel haigestusin paljudesse läbipõdemata tõbedesse: kõigepealt raskekujuliselt lumekuppudesse, siis lumikellukestesse ja lõpuks juhtus ka see, mida ma kunagi ei arvanud - nakatusin ka võsaülastesse.
lumikelluke `The Wasp` - milline vahva vorm ja värv. Esimeste kevadiste õite juures on aega ka pisikesi imesid ja erinevusi nautida:
Võsaülane `Green Dream` on vahva mutant.
Transilvaania sinilill `Harvington Beauty` - kuigi ka täiesti harilikud eestimaised sinililled on oma varieeruvuses ilusad
Mõni asi on jääv - karukellad on mu kõige-kõige lemmikumad läbi aastate
hullunud lemmik - traakia nelk maikuuses kivilas
Juba mitu aastat lemmik - harilik kuldkann `Elfenbeinglanz`
Merikannid on lemmikud, igasugused ja igat värvi:
Mägisibulate hulgast lemmikut valida on võimatu aga olgu nad siiski siin esindatud. `Happy`
Suurem osa mu lemmikutest on kevadel õitsevad taimed. Suvel valitseb minu pisikeses aias aedniku taimehuvi ja katsetamisoovi tõttu nimelt selline loominguline segadus, et see meenutab pigem juba kakofooniat. Vali siis sealt segadusest midagi välja. Järgmine postitus ehk valingi ja teen pildiseeria suvistest kooslustest. Praegu jäi hilisematest eraldi silma vaid jaapani ängelhein.
Varsti-varsti saab ootama hakata 2018. aasta lemmikuid. Kaugel see lumikellukeste aeg enam...
Muljeid mõnest väikesest reisist, kahest pisikesest plikatirtsust ja tillukesest aialapist
esmaspäev, 5. märts 2018
neljapäev, 22. veebruar 2018
Reisikirjad jätkuvad
Leidsin üles ühel augustikuisel tööreisil tehtud klõpsud, mis on täiesti väärt ka aiablogis jagamist. Emake Loodus kujundab ikka kõige võrratumaid aedu!
Seekord imetlesin looduse loomingut Vallisaaril. Nagu nimestki eeldada võib, on Vallisaari saar, kuid sinna jõudmine on imelihtne. Tuleb lihtsalt Helsingis Kauppatoril õigele laevale istuda ja 20 minuti pärast oledki kohal. Lisan väikese kaardi ka aga võimalik, et see on veidi vananenud, infotahvel nimelt ütles, et "Krimin sodan ajalta". Igal juhul Vallisaari on kaardil allservas vasakul olev suurem saar, temast paremal on Kuningasaar ehk Kuninkaansaari. Üleval Helsinki.
Vaade Vallisaarilt Suomenlinnale:
Ka Vallisaaril on väga palju kaitserajatisi ja ajalooga seonduvat. Nagu näiteks 1876. aastal valmis saanud Aleksandri patarei.
Kivi-imar on Eestiski ääretult sümpaatne, Vallisaaril torkas ta aga eriliselt silma:
Millised kaunid kooslused kokku sätitud.
Ja see mänd...
Käisime üle tammi Kuningasaarel ka. Saar on nime saanud Rootsi kuninga Gustav III järgi. Krimmi sõja ajal 1854-1855 ehitasid venelased ka Kuningasaarele hulganisti kaitserajatisi.
Kui meil 1905. aastal rahutused toimusid, oli ka Soomes olukord ärev. 1906. aastal hakkasid vene garnisonid mässama ning mässu esimene kogupauk tehti Suomenlinna kindluse pihta just Kuninkaansaarelt.
Meil oli Vallisaaril ja Kuninkaansaaril ringivaatamiseks vaid mõni tund aga tegelikult oleks väga mõnus seal suvel terve päev veeta ja rahulikult ringi jalutada, ujumas käia ja piknikku pidada. Kohvik on loomulikult ka, kuidas siis muidu.
neljapäev, 25. jaanuar 2018
Juured
Kui palju vajame tugipinda, mis meid koos hoiab? Kui palju sõltume teistest, kes jagavad sama pinnast? Juured on midagi silmale nähtamatut, seda nii taimede juurestikust kui ka inimeste
päritolust rääkides.
Laenasin postituse alguslaused Keraamikute Liidu aastanäituse "JUURED" tutvustusest. Pidasin plaani seda näitust Botaanikaaeda vaatama minna juba oktoobrist, avamisest saadik sest kui taimed ja keraamika koos ühes ruumis siis mis sa hing ühelt näituselt veel oodata oskad. Tegudeni jõudsin aga alles eelmisel nädalavahetusel. Näitus oli elamus, soovitan soojalt. Mulle meeldis kuidas pea iga keraamik oli oma teose keskkonda sulatanud, nii et tundus nagu kasvaks keraamika koos taimedega ja moodustaks üksteist täiendava terviku. Seepärast on ka blogis keraamika ja taimepildid läbisegi.
Kaks keraamikateost ühel pildil - Kadri Jäätma "Daucus Carota Sativus" ja Ann Nurga "Rahvapidu"
Rebaste läheduses õitses Lõuna-Aafrikast pärit Thomsoni saatusepuu (Clerodendrum thomsoniae).
Silma jäi kaunite lehtedega borneo begoonia (Begonia deliciosa)
Taimestiku varjust piilus Väeloom, autoriks Reeli Haamer
Näide meisterlikust sulandumisest - Kersti Karu "Õitsemine"
Kaunite värvidega "õitses" ka kolmkant-pisipalmi (Dypsis decaryi) tüvi, looduslikult kasvab Madagaskari vihmametsades.
Suurepäraselt ümbrusega sobitatud kunstiteos. Kärt Seppel "Kärg".
Haidi Ratas "Looduse viljad"
Anne Türn "Õhujuured"
Edasi jalutades sai mul kahjuks fotoka aku tühjaks, tegin paar klõpsu oma kehva telefonikaameraga aga enamus näitusest talletus mälupiltidena.
Austraalia hardenbergia (Hardenbergia comptoniana).
Simsi rododendron " Hexe" (Rhododendron simsii)
Karin Kalman "Perekond: jänesekapsas/oxalis"
Näitus on avatud 18. veebruarini, kel võimalik, minge ja vaadake oma silmaga.
Laenasin postituse alguslaused Keraamikute Liidu aastanäituse "JUURED" tutvustusest. Pidasin plaani seda näitust Botaanikaaeda vaatama minna juba oktoobrist, avamisest saadik sest kui taimed ja keraamika koos ühes ruumis siis mis sa hing ühelt näituselt veel oodata oskad. Tegudeni jõudsin aga alles eelmisel nädalavahetusel. Näitus oli elamus, soovitan soojalt. Mulle meeldis kuidas pea iga keraamik oli oma teose keskkonda sulatanud, nii et tundus nagu kasvaks keraamika koos taimedega ja moodustaks üksteist täiendava terviku. Seepärast on ka blogis keraamika ja taimepildid läbisegi.
Kaks keraamikateost ühel pildil - Kadri Jäätma "Daucus Carota Sativus" ja Ann Nurga "Rahvapidu"
Rebaste läheduses õitses Lõuna-Aafrikast pärit Thomsoni saatusepuu (Clerodendrum thomsoniae).
Silma jäi kaunite lehtedega borneo begoonia (Begonia deliciosa)
Taimestiku varjust piilus Väeloom, autoriks Reeli Haamer
Näide meisterlikust sulandumisest - Kersti Karu "Õitsemine"
Kaunite värvidega "õitses" ka kolmkant-pisipalmi (Dypsis decaryi) tüvi, looduslikult kasvab Madagaskari vihmametsades.
Suurepäraselt ümbrusega sobitatud kunstiteos. Kärt Seppel "Kärg".
Haidi Ratas "Looduse viljad"
Anne Türn "Õhujuured"
Edasi jalutades sai mul kahjuks fotoka aku tühjaks, tegin paar klõpsu oma kehva telefonikaameraga aga enamus näitusest talletus mälupiltidena.
Austraalia hardenbergia (Hardenbergia comptoniana).
Simsi rododendron " Hexe" (Rhododendron simsii)
Karin Kalman "Perekond: jänesekapsas/oxalis"
Näitus on avatud 18. veebruarini, kel võimalik, minge ja vaadake oma silmaga.
teisipäev, 2. jaanuar 2018
Vaikiv Troll
Olen rõõmsalt päri kaasaalujate poolt minusugustele omistatud tiitliga "Vaikiv Troll" kuna ühtegi blogipostitust pole ma juba väga ammu kirjutanud. Miks ei ole? Kes seda nii täpselt teabki... Ehk laiskusest? Või vastupidi kiiretest aegadest tööl? Või hoopis endamisi mõeldud otsusest vähem rabeleda ja teha ainult hädavajalikku, et jääks lisaks töödele, majapidamisele ja savitamisele aega põnnidega aeg-ajalt lauamänge mängida või jalutamas käia sest minuni on jõudnud arusaamine, et praegu on nende jaoks just see armas kuldne lapsepõlve aeg, millest neile peaksid jääma ilusad mälestused emaga koos veedetud ajast, mitte närvilisest ringiruttamisest ja pahurast ära-tüüta-mul-on kiire-lapsevanemast? Mis ei tähenda, et nad vaatamata mu mõtetele aeg-ajalt selle ebameeldiva kiirustamisega kokku ei puutuks. Või siis on postitused harvaks jäänud tänu näoraamatule ja sealsetele gruppidele, mis ju kiiremini ja operatiivsemalt oma pilte ja mõtteid jagada võimaldavad? Igal juhul on mingi sein ees ja postitused ei taha kuidagi tulla.
Kui midagi öelda ei ole, siis pildid aitavad ikka hädast välja. Lugesin aiablogidest aasta kokkuvõtteid ja otsustasin ritta panna möödunud aiahooaja iga kuu kohta ühe silmapaistva taime. Valik on juhuslik, lappasin oma ikka-veel-sorteerimata aiafotosid ja kui mõni taim kõnetas, siis siia ritta ta ka sai.
Märtsikuu tegijad olid lumekupud ja lumikellukesed. Mõlematel oli uusi põnevaid sorte, mis varakevadist esimest silmarõõmu pakkusid.
lumikelluke `Wasp`
Aprilli suured lemmikud olid sinililled ja karukellad aga pilt tuleb hoopis kevadisest valevlillest. Sain ta 2016. aasta sügisel ja kevadel ei olnud märtsikuus õitest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba et ei läinud esimese korraga õnneks. Alles aprilli viimastel päevadel pistis nina maa seest välja.
See oleks küll nüüd naljakas kui ma mai ülaste kuuks kuulutaksin sest lapsepõlves ma ei sallinud neid lilli silmaotsaski. Ilus oli küll kui kogu metsaalune ülasevalge oli aga kuna ma ilmaski ühtegi teist lille sünnipäevaks ei saanud, ei äratanud see taim minus erilist sümpaatiat. Nüüd aga küll, eriti Eestimaalt leitud huvitavad sordid nagu `Villamaa seelik` või `Taavi`. Aga ei, las olla siis pigem esimene emajuur, keda ma kohe esimesel talvel ära ei suretanud.
Juunis ajasin oma iirisesortide jälgi ja proovisin võimalikult paljud neist ära määrata. Tagantjärele on hea meel, et seda veel aasta võrra edasi ei lükanud, nüüd oleks see töö palju raskem ette võtta.
Aga juunikuu lilleks saab.... nelk. Jällegi, ei oleks kunagi arvanud, et minust nelgisõber saab aga vaated muutuvad. Eriti kui aeda jõuavad sellised taimed nagu traakia nelk
Juulikuu kirevust vaadates jäävad piltidelt silma pigem kooslused kui üksikud taimed. Pilte lapates jäid silma turkmeeni laugu suured lillad õisikupallid - Milda tõi sügisel kotitäie sibulaid, aitäh!
August. Mulle väga meeldivad ängelheinad, nii värvi kui oma kauni õhulise ja pitsilise oleku poolest. Väikesesse ja väga päikesepaistelisse aeda nad paraku kõik ei passi. Küll aga jaapani ängelhein (Thalictrum kiusianum). Saagu teda palju.
Sel aastal olid septembrikuus roosid veel täies õieilus, nii et ebatraditsiooniliselt saab septembrikuusse üks roosipilt. Võtke või jätke, sordiks `Fortuna Rigo`. Foto tehtud 29. septembril.
Oktoobrikuus on sügisekuulutajateks krookused, kuid millegipärast ei ole ma neist sel aastal piisavalt head fotot teinud. Nii et üks teine oktoobrikuine õitseja - Tiilt saadud valge krüsanteem.
Ilusat uut aia-aastat kõigile!
Kui midagi öelda ei ole, siis pildid aitavad ikka hädast välja. Lugesin aiablogidest aasta kokkuvõtteid ja otsustasin ritta panna möödunud aiahooaja iga kuu kohta ühe silmapaistva taime. Valik on juhuslik, lappasin oma ikka-veel-sorteerimata aiafotosid ja kui mõni taim kõnetas, siis siia ritta ta ka sai.
Märtsikuu tegijad olid lumekupud ja lumikellukesed. Mõlematel oli uusi põnevaid sorte, mis varakevadist esimest silmarõõmu pakkusid.
lumikelluke `Wasp`
Aprilli suured lemmikud olid sinililled ja karukellad aga pilt tuleb hoopis kevadisest valevlillest. Sain ta 2016. aasta sügisel ja kevadel ei olnud märtsikuus õitest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba et ei läinud esimese korraga õnneks. Alles aprilli viimastel päevadel pistis nina maa seest välja.
kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)
See oleks küll nüüd naljakas kui ma mai ülaste kuuks kuulutaksin sest lapsepõlves ma ei sallinud neid lilli silmaotsaski. Ilus oli küll kui kogu metsaalune ülasevalge oli aga kuna ma ilmaski ühtegi teist lille sünnipäevaks ei saanud, ei äratanud see taim minus erilist sümpaatiat. Nüüd aga küll, eriti Eestimaalt leitud huvitavad sordid nagu `Villamaa seelik` või `Taavi`. Aga ei, las olla siis pigem esimene emajuur, keda ma kohe esimesel talvel ära ei suretanud.
kevadine emajuur (Gentiana verna)
Juunis ajasin oma iirisesortide jälgi ja proovisin võimalikult paljud neist ära määrata. Tagantjärele on hea meel, et seda veel aasta võrra edasi ei lükanud, nüüd oleks see töö palju raskem ette võtta.
Aga juunikuu lilleks saab.... nelk. Jällegi, ei oleks kunagi arvanud, et minust nelgisõber saab aga vaated muutuvad. Eriti kui aeda jõuavad sellised taimed nagu traakia nelk
traakia nelk (Dianthus microlepis)
Juulikuu kirevust vaadates jäävad piltidelt silma pigem kooslused kui üksikud taimed. Pilte lapates jäid silma turkmeeni laugu suured lillad õisikupallid - Milda tõi sügisel kotitäie sibulaid, aitäh!
August. Mulle väga meeldivad ängelheinad, nii värvi kui oma kauni õhulise ja pitsilise oleku poolest. Väikesesse ja väga päikesepaistelisse aeda nad paraku kõik ei passi. Küll aga jaapani ängelhein (Thalictrum kiusianum). Saagu teda palju.
Sel aastal olid septembrikuus roosid veel täies õieilus, nii et ebatraditsiooniliselt saab septembrikuusse üks roosipilt. Võtke või jätke, sordiks `Fortuna Rigo`. Foto tehtud 29. septembril.
Oktoobrikuus on sügisekuulutajateks krookused, kuid millegipärast ei ole ma neist sel aastal piisavalt head fotot teinud. Nii et üks teine oktoobrikuine õitseja - Tiilt saadud valge krüsanteem.
Ilusat uut aia-aastat kõigile!
neljapäev, 26. oktoober 2017
Esimene lumi
Eile õhtul istusid tüdrukud ninad vastu akent ja vaatasid lumesadu. Lülitasin sisse akna kohal olevad tulukesed ja oli veel toredam. Peaaegu nagu jõulud.
Kui muidu nuiatakse lasteaiast koju tulles multikaid, siis nüüd kelku ja suuski.

Kui muidu nuiatakse lasteaiast koju tulles multikaid, siis nüüd kelku ja suuski.

Tellimine:
Postitused (Atom)










































