teisipäev, 28. oktoober 2014

"Ma ei saa aru, miks Sa kogu aeg väsinud oled?"

Sellise lausega tervitas mind reibas ja rahulolev abikaasa, kes oli minu tööloleku ajal pool päeva lapsi hoidnud. Kuidas siis Linda ja Kaisa isaga käitusid?

Enne minekut lugesin isale laste päevaplaani ette, söötsin titel kõhu kõvasti täis ja panin talle õueriided valmis. Linda hakkas ka parasjagu lõunasööki sööma, et päevaunne minna. Ja mis välja tuli? Need pisikesed põrsad põõnasid mõlemad neli tundi, nii et loomulikult oli lapsehoidjal vaba aega rohkem kui küll. See on lihtsalt alatu! Kui ma nüüd meenutan, siis oli Lindal titena täpselt samasugune komme lapsehoidjaid kõigest ebameeldivast säästa ja ainult oma helget ja rõõmsat poolt näidata.

Ja mis juhtus järgmisel hommikul kui isa tavapäraselt tööle läks ja mina tittedega kahekesi? Hommik täis sagimist ja erinevaid soove, natuke näpuotsaga jonni ja isetahtmisi ka. Kõige keerulisem logistika kahe lapsega toimetamisel on nende ja enda riidesse panemine. Teate seda muinasjuttu talumehest, kes peab paadiga hundi, soku ja kapsad üle vee viima? No täpselt selline tunne ongi.

Kui ise esimesena riidesse paned siis on võimatult palav ja ebamugav põnne riietada. Kaisa ei salli mütsi pähepanekut silmaotsaski, kombinesoonist rääkimata - siis kostab selline kisa nagu pigistaks keegi põrsast kämmalde vahel. See kisa katkeb alles siis kui oled ta vankrikookonisse toppinud ja uksest välja, värske õhu kätte, jõudnud. Siis jääb üllatusest vait. Kohe vankrisse panna Kaisat ei tohi, siis on jama lahti. Enne tuleb teda lihtsalt kookoniga käe otsas tassida, kuni silmad kinni vajuvad, siis võimalikult vaikselt ja märkamatult kookon vankrisse tõsta ja vaikselt kiigutama hakata. Tuletan siinkohal meelde, et neiu kaalub praeguseks juba 6 kilo ja aina raskemaks läheb.

Linda riietumisega läheb kõige rohkem aega sest tal on tekkinud juba väga kindel nägemus, mida ta seejuures ise tahab teha ja millised riided peaks ühel noorel neiul tänavale jalutama minnes seljas olema. Kehv on see, et enamasti ei lange meie arvamused selles osas kokku. Nii võibki näiteks nüüd, sügisel, näha vaatepilti, kuidas ema meeleheitlikult Lindale sooja mütsi pähe üritab panna, Linda aga surub samal ajal kramplikult vastu rinda roosat heegeldatud suvekübarat - "Linda tahab tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi!" Ja üleüldse on elava loomuga lapse riietamisel selline tunne nagu üritaks hambapastat tagasi tuubi toppida või kaheksajalale sukapükse jalga sikutada.

Seega on Linda tavaliselt riietumisjärjekorras esimene, et Kaisa pikalt ootama ei peaks. Saame siis lõpuks diplomaatia kõrgsaavutusena mõlemale poolele sobivad õueriided selga, siis saadan lapse õue. Õue ta keeldub üksi minemast, kõõlub välisuksel ja laseb titele külma õhku. Seega istutan ta siis teisele korrusele viivale trepile istuma, pistan õuna pihku ja palun oodata.

Seejärel panen kähku ennast riidesse. Enamasti haaran esimesed kättejuhtuvad riided, nii et pole midagi teha kui ma kohati näen välja nagu Pariisi suvitaja Londoni loomaaias. Ja seejärel on Kaisa kord. Rõõmsalt jutustades kuni mütsini. See tuleb võimalikult kähku pähe surgata ja siis kohe röökiv laps kombesse ja kookonisse. Tehtud!

Oot-oot, mis aroomid siin levivad? Ohkan, võtan endal üleriided maha ja hakkan titte jälle lahti riietama. Samal ajal on Linda esikus õunakasti ette võtnud ja proovinud, milline õun on kõige maitsvam. Ehk siis hammustanud igast õunast suutäie ja selle seejärel korralikult kasti tagasi pannud. Lisaks veel igasse ema saapasse kastanimuna poetanud ja endal saapad ja sokid jalast ära kiskunud.

Linda uuesti minekuvalmis, viskan endale jope selga ja panen tite valmis. Kisakoori saatel jõuame õue, saan lapse kenasti vankrisse ja hakkan juba värava poole suunduma kui Linda mul hõlmast kinni võtab - "Emme, mul on kaka püksis!"

Selleks ajaks kui Linda pestud, kuivatatud ja uuesti riides, on Kaisa ennast näost punaseks röökinud ja ilmselt juba kõik naabrid lastekaitsesse helistanud.  Üldiselt käib Linda ikka juba tublisti potil aga vahel juhtub ka pisikesi äpardusi.

Kui kõige pisem lõpuks magab, Lindale söök soojaks tehtud ja ta rahulikult laua taha sööma pandud, saabub ka abikaasa lõunale. Tahan talle oma vahvast hommikust rääkima hakata kui tuleb kommentaar "Sa võiks ju rääkimise ajal nõud ka ära pesta!"

No on need naised ikka vahel naljakalt kergesti ärrituvad - ise istuvad terve päeva kodus...


pühapäev, 26. oktoober 2014

"Metsluiged" ja haldjast ristiema

Titte oodates pole minu arvates midagi mõnusamat kui mugavalt padjad endale seljataguseks kuhjata, mõnda head seriaali vaadata ja haapsalu salli kududa. Lindat oodates kudusin endale kaks salli: ühe valge lehekirjalise ja teise helerohelise Sofia kirjaga. Taustaks ETV-st hilisõhtutel jooksnud sari "Südameasi"

Ega siis Kaisa ootusaeg kehvem ei saanud olla. Valmis valge sall sünnipäevakingiks mu emale, koekirjaks loomulikult "ema süda". Sall sai suurem kui tavapäraselt aga ema süda ongi ju suurem kui teistel ja ka sall võiks ju emal siis veidi suurem ja soojem olla.


Teist salli hakkasin kuduma samuti emale - nimelt Kaisa tulevasele ristiemale. See sall pidi tulema särtsakam ja nooruslikum, nagu ristiema isegi. Kuna Kaisa oma varase tulekuga meid tublisti üllatas, jäi aga töö pooleli. Üldjuhul läheb minusugusel aeglasel nokitsejal salli valmimiseks vähemalt kolm kuud aega, nüüd jäid aga parasjagu kaks nädalat puudu.

Esimesed paar kuud ei saanud ma salli jätkamise peale mõeldagi, siis aga oli korraga tähtaeg ukse ees ja salli lõpetamisega kiire. Mingi aeg tundsin ennast nagu peategelane Anderseni muinasjutus "Metsluiged", kes oma vendade päästmiseks iga hinna eest kiiresti kuduma pidi.

Ristimiseks ma igal juhul salli valmis ei jõudnud aga paar nädalat hiljem küll.



Nüüdseks on sall Kaisa ristiemal käes ja tema loal panen ühe pildi siia ka. Haldjast ristiema ja tema haapsalu sall.



pühapäev, 19. oktoober 2014

Puud on närtsinud aga pole viga - petertill alles roheline!

Ema jalutab Linda ja Kaisaga. Vaadatakse tänava ääres kasvavaid puid.
"Mis puu see on?" pärib Linda.
"See on elupuu!" vastab ema
"Aga mis puu see on?" tuleb kohe uus küsimus.
"See on kask!" vastab ema ilusat suurt sügisvärvides kaske vaadates
Linda jääb ka vaatama. Vaatab kohe pikalt.
"See puu on ära närtsinud!" jõuab ta peagi järeldusele.

Lindal on vist õigus

Koju jõudes korjab ema peenra pealt peotäie petersellilehti.
"Mis see on?" nõuab Linda uudishimulikult.
Kuna peenral kasvav till Lindale suvel väga maitses, siis üritab ema seda kaudu seletada - "See on petersell. Petersell on maitsetaim nagu till, seda võib süüa!"
Loomulikult küsib Linda seepeale peterselli süüa. Sööb pakutu ära ja ei teegi paha nägu.
Küsib hoopis: "Linda tahab veel seda petertilli!"

Linda sai täditütar Jonnelt ja tema sõbralt Madiselt kingiks ilusa tahvli, kuhu joonistada. Vaimustus on suur.
Õhtul joonistab Linda kõigepealt tahvlile rea värvilisi kriipse. Seejärel võtab oma mänguköögist plastmassist vispli ja hakkab sellega joonistuse peale patsutama.
"Kas see on moodne kunst?" tunneb isa huvi.
"Ei, vastab Linda, "see on kopsimine!"

Vahel on täiskasvanud nii rumalad....


neljapäev, 16. oktoober 2014

Sügis, mis sügis!

No ei jõua ma korralikult ei aeda ega blogima. Seega haarasin lihtsalt ühel päeval kiiruga fotoka ja tegin aias tiiru. Pildistasin kõike, mis pähe tuli ja meeleoluga kokku sobis. Et sügis aias vahele ei jääks...

Sügisel on omad ninakesed varuks
 
ja mõned õied on lihtsalt suvi maha unustanud...
 
See on muide karpaadi kellukas, uskuge või mitte. Mis teha kui umbrohi on nii ilus, et rohida ei raatsi

   

Piilusin naabri aeda ka - Märtal on ka sügis, mis sellest, et veidi roosilisem :)

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Oktoobri algus aias

Viimasest aiapostitusest on möödas terve igavik. See ei tähenda, et ma üldse aeda ei jõua - vahel harva ikka juhtub. Küll aga on raske blogimiseks aega leida. Kui teiste blogid sätin arvutis Kaisa söötmise ajaks lugemiseks ritta, siis ise kirjutamiseks oleks vaja kahte vaba kätt ja lapse hoidmise kõrvalt on seda enamasti  raske korraldada. Ka vahepeal vaibunud Kaisa gaasivalud on täie hooga tagasi ja Linda oli mõned päevad päris tõbine. Nüüd küll muutuvad mängud juba veidi rõõmsamaks


 Aias on aga praegu näha korraga nii suviseid õisi kui sügise värve. Ilus aeg kui nautimiseks hetke leiad.

Pinnakatteroos Pretty Sunrise on igal juhul veendunud, et tegelikult on alles suvi:

Palusin Lindal jälle mõõdupuud mängida enne kui haigus vaesekse maha murdis

Hostad on aga juba sügisrüüs:



Ja osad taimed on täiesti segaduses. Viimasel jalutuskäigul korjas Linda isale teeäärest kimbu anemoone, peenras õitsevad hanerohi ja angerpist

Porgandid on üles võetud, gladioolid ja daaliad samuti. Tulbid ja hüatsindid maha pandud. Aga teha on veel palju, loodetavasti antakse seda värviderikast aega veel pikalt, enne kui hall ja porine hilissügis võimust võtab.

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Kaisa tähtis päev

Kaisa tähtis päev oli 27. septembril. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, kuigi tuul külmavõitu. Aga sellest polnud midagi sest kõigil oli rõõmus meel ja hea üksteist üle tüki aja näha. Külalisi oli palju - nii Kaisa lähemaid kui kaugemaid sugulasi aga ka sõpru ja naabreid. Mulle traditsioonid meeldivad, nagu ka see kui suguvõsa vahel rõõmsamatel puhkudel kokku saab kui matustel. Suuri sünnipäevi ju tänapäeval enam kombeks pidada pole.

 
Lindal oli toimuvale oma seletus. Vaatas natuke aega vaikselt ja tähendas siis Mammale: "Onu pani Kaisale vett pähe! Vesi jahutab! Siis Kaisal ei hakka palav!"

Kuna rõõmsas segaduses õnnestus Linda paks villane kampsun vanaema juurde maha jätta, siis nägi "suur õde" oma laenatud mantlis välja kui Hollywoodi ettekujutus väikesest orvukesest...


Pidu oli tore ja parajalt pikk - peategelane jõudis enne lõppu juba ära väsida. Vanemal õel oli poisse taga ajades seevastu lõbu laialt. Vahepeal käidi emalegi kurtmas, et "Linda püüdis poissi...poiss ei tahtnud tulla!"

Uhke kleidi kudus Rees ja piltide autorid on Kaisa vanaisa Jaak ja vanaisa Jüri

pühapäev, 14. september 2014

Udune sügis

Huvitav, juba teist aastat järjest tuleb sügis siia suurte ududega, hommikuti on kogu aed paksu teki all. Mulle see tegelikult täitsa meeldib, kastemärjad ämblikuvõrgud sillerdavad taimede vahel ja aed on korraga salapärane ja müstiline koht.

Kevadel sain kingiks ühe paki päevalilleseemneid, mingisugune sort, nime ei mäleta aga igal juhul on see kenaks täienduseks maja ees olevale tuhkpuuhekile. Eks ikka tiivuliste meelitamise osas. Läksin ühel hommikul vara Milda toodud kellukaid maha istutama ja jäingi agaralt maiustavat tihast vaatlema. Minust ei teinud maiasmokk väljagi, kuigi istutasin samas kõrval, muudkui aga maiustas, endal pea alaspidi.

 

Vahepeal lendas mõne seemnega kaugemale ja piilus ümbrust ka

Lahe tegelane, peab järgmisel aastal jälle kuhugi peenraserva sügisese toidulaua külvama.

Õisi on aias veel küll, õitsevad siilkübarad, kellukad, lavendlid, roosid sätivad ennast veel teistkordseks sügiseseks õitsemiseks. Suvelilled muidugi ka.

Suvelilledest olen igal aastal külvanud petuuniaid. Eks see külvamine ja pikeerimine üks tüütu töö ole. Sel aastal jäigi õigel ajal tegemata aga õnneks leidus lahkeid, kes mind ikkagi taimedega varustasid. Petuuniad on hea lollikindel amplitesse torgata.

Palju tänuväärsem suvelill on topeltõiega "virkliisu" ehk sultan-lemmalts, temalt tuleb lihtsalt enne külmade saabumist üks oksake tuppa vaasi tuua ja oodata kuni see juured alla võtab. Ja siis potiga aknalaual üle talve pidada. kevadeks kasvanud põõsas tuleb jälle oksakesteks lammutada, vaasi juurdumist ootama panna ja siis juba õue lillekasti. Õitseb ühtviisi nii õues kui toas, aastaringselt.

Suvelilli läheb ikka vaja, et täita tulpidest jäänud augud. Vastasel korral istutab usin aednik suve jooksul need augud täis ja käib siis sügisel nõutu näoga ümber peenarde, peod täis tulbisibulaid, millele järsku kohta ei näi leiduvat.

Üha enam olen hakanud aias katsetama peiulille sortidega. Lapsena peiulilled mulle ei meeldinud, olid sellised "vanaema-lilled", mida surnuaiale viiakse. Ju ma siis olen nüüd vanaks jäänud, igatahes tunduvad peiulilled aina toredamad. Hea lollikindel kasvatada ja ei mingit pikeerimisega jändamist. Lisaks pidavat nad veel mulda parandama ja seenhaiguste vastu aitama.

Olen igal aastal ikka isesuguseid katsetanud, lemmikud on siiani ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia), pildil sort "Ursula"...

...ja üks hästi madal ja maadligi roomav, mille nime ma ei tea

Kollane peiulill oli vaieldamatu putukate ja liblikate lemmik, peab mõnel aastal veel seda istutama:

Peiulill ''Dvuhcvetny Gigant'' näeb küll hoopis teistmoodi välja kui seemnemaailma pildil

Red Brocade on päris kenake:

Igal aastal on ka mõni sort, millega olen täielikult alt läinud. Eelmisel aastal nägin Läti reisil linnahaljastuses ilusaid valgeid peiulilli. Hiilisin küll ümber nende lootuses mõni äraõitsenud õis seemnete jaoks leida aga ei - Läti aednikud teevad head tööd, kõik äraõitsenud õied olid hoolega eemaldatud. Tellisin siis seemnemaailmast selleks aastaks ühe "Белоснежка". Reaalsuses näeb välja selline tuustakas:

Uhkelt õitsevad praegu ka veel hortensiad. Eelmisel aastal sain ühe tundmatu suurelehise hortensia sünnipäevaks, ostetud lillepoest. Mõtlesin kohe, et mina teda potitama ei hakka, pole meie keldris ka just ideaalseid tingimusi. Saadagu hakkama! Vähemalt eelmisel talvel saadigi:

Sel aastal tegin eksperimendi ja tassisin oma muidu suhteliselt väikeste õitega aedhortensiale Pink Lady igal õhtul ühe kannutäie vett. Tundub, et talle meeldis.

2013. aasta juulis ilma vett tassimata:

Ja 2014. aasta juulis igapäevase kastmisega:

Nüüdseks on "Pink lady" saanud juba oma nime väärilise rüü:

Tüütu see kastmise töö ju on aga ilma selleta siin aias suvel ei saa. "Ei ole jätkusuutlik!" öeldakse vist selliste projektide peale, mis ise endaga hakkama ei saa. Aga pole viga, ilu nõuabki ohvreid ja tööd. Seda enam kui seda tööd ikka enamjaolt naudid.

reede, 5. september 2014

Mis sa tassid kive, kivi raske!

Kuna siin hiigelsuurte kivilate rajamisega inspiratsiooni antakse, läksid ka minu mõtted kividele.

Kivid mulle meeldivad! Isegi väga. Meeldivad sammaldunud kivid metsa all ja mere ääres lainetes lebavad siledaks vormitud kivid, piirikivid ja aiaks laotud kivid, paekivid ja maakivid, kalliskividest rääkimata... siin blogiski on üks postitus juba kividest olnud.

Ja kui ma kusagil kivisel mererannal jalutamas käin või mägedes matkamas, rändab alati mõni kivike ka minuga koos, algul peos, kus teda on mõnus veeretada, siis taskus ja lõpuks seljakotis. Kui palju kordi olen ma kuulnud kuidas pesumasinas midagi kõlksub ja mõelnud: "Jälle unustasin ma kivi taskusse."

Nende kokkutassitud kivide jaoks on mul kodus kummuti peal üks plastpurk, mis nüüdseks on täis, mis täis. Sealt võib leida näiteks selliseid kive:


Vahel on neid vaadates hea meenutada kohti, kust nad leitud on, vahel niisama imetleda, kui ilus võib olla üks tavaline kivi. Ja Lindale on ema kivipurk nagu tõeline varalaegas.

Aias võiks ka kive rohkem olla. Mitte seda prügikivi, mis kaevates maast tuleb ja juba veidi kurjema pilgu peale häbelikult killustikuks laguneb - vaid ikka suuri ja ilusaid.

Need, kes meie aias ise käinud, juba teavad, mida järgmine pilt tähendab:

See tähendab mullatöid, sest iga väiksemagi kaevamisega tuleb välja hunnik kruusakive ja (vähemalt) ämbritäis varandust. Seekordsed leiud olid siis lisaks roostes naeltele, millega meiekandis on ilmselt kombeks murumättaid maa külge kinnitada, 1992. aasta kümnesendine, vorstiümbris aastast 2004,  täiesti kasutamiskõlbulik alumiiniumlusikas ja lahendus küsimusele: " kuhu kadus kooliõpetaja lehm?"

No mida muud järeldada, kui leiad korraga maa seest krihvli, lehmaketi kinnituse ja kondid

Aga mis mullatööd? No ikka selleks, et oleks kuhu kive tassida. Nagu alati jäi "enne" pilt tegemata. Ei leidnud sobivast küljest tehtud vaadet ka varem tehtud piltide hulgast. Aga põhimõtteliselt oli enne väiksem istutusala koos tikripõõsastega

Ja nüüd on natuke suurem ilma tikripõõsasteta



Päevalill on ajutine nähtus aga jah - see seal keskel on rabarber. Kuna ta ennast seal väga hästi tunneb ja mujal ei kasva meil rabarber pooltki nii hästi, siis mina teda transportima ei hakka. Võibolla annan talle erinevalt eelmistest aastatest hoopis võimaluse õitsema hakata - ikkagi lillepeenar.

Kive sai veeretatud kaks päeva, igaühte ikka mitu korda, no et ikka kõige parem koht leida. Ja kui ma kõik potsikutes ja aiaäärsetes oleva kraami ära istutasin saigi uus ala taimi täis. Aitäh lahketele Aalujatele taimede annetamise, laohoidmise ja kulleriteenuse eest!