Kolme päikselise päeva pikkune postitus

Kolm päeva on möödunud tõsise sünnipäevatamise tähe all. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal oma surelikkuse tähistamine viimati nii tore oli...

 Ilm oli kõigil kolmel päeval imeline - kui enamasti võib minu sünnipäeval vabalt veel aiast mõne lumelaigu leida ja üldjuhul ei jää muud üle kui sünnipäev tubastes tingimustes pidada, siis sel aastal ei raatsinud kuidagi siseruumis püsida.

Esimene sünnipäev, õigel laupäevasel päeval, oli töine. Kasutasin alatult külalisi ära tasuta tööjõuna ehk siis toimusid sünnipäevatalgud kooondnimega Teeme (Triinu eest) kõik töö ära! Külalised olid targu lähemast suguseltsist valitud - ehk nad väga pikka viha ei pea.

Kohale tulnud külalised jagati töökateks rühmadeks ja saidki laisa perenaise eest aknad pestud, aeda kogunenud kivipudi likvideeritud, maja sissekäigutee korrastatud ja ka üks peenar laiendatud ning paekividest servaga varustatud.

Enne ja pärast pildid siin:

Kuna kõige mehisem, jalgteed ehitav brigaad, hakkas kohe saabudes usinalt pihta, jäi enne pilt tegemata. Siin on pilt eelmise aasta maist.

Töö ei olnud niisama lihtne kiviladumine - iga kivi sai osavate meeste poolt hoolega oma kohta paigutatud:

Ja valmis ta saigi. Minu arvates väga uhke! Praegu küll veidi liivane, et kivide vahed täis saaksid vajuda aga tulemuse näeb ära:

Uue peenra algusloost ma olen juba kirjutanud, selles postituses. Enne pilt on märtsi lõpust:

Usinad abilised tööhoos:

Ja valmis ta saigi! Mõnele kivikatimlasse sobivale liigile on tee jälle lahti :)

Suur tänu kõigile abilistele! Vot sellist sünnipäevakinki juba igal aastal ei näe! Tööle järgnes ühine söömaaeg värskes õhus, sooja aprillilõpu päikese käes.  Tänutäheks said tublid abistajad endale autori pühendusega Linda-raamatu. Siin poseerib Linda koos oma raamatu, kaua küllaoodatud vanaemade ja Linda-raamatu autori, armsa ristiema Kristaga. Aitäh kõigile veelkord!

Teine sünnipäev algas järgmisel hommikul kui mind taimepotsikute juurest äkki autosse kamandati ja algas sõit pealinna poole. Sünnipäevalapsele näidati Maarjamäe lossi ja Türisalu panka ning viidi lõpuks sööma Laulasmaa spa restorani Wicca. Jällegi ühes Eesti top 50-sse kuuluvas restoranis käidud. Ja kiita ning soovitada võib neid küll. Hästi nagu ei raatsinudki söömisega oma taldrikul olevat kunstiteost rikkuda.

Väike Linda võttis järgmisel hommikul meenutades toreda päeva kokku nii:

"Linda kartis lõvi! Emme vaatas palju-palju pilte, Linda tegi tipa-tapa! Palju-palju vett! Linda viskas kivi vette sulpsti! Linda sõi kooki, kiiga-kaaga tegi ka!"

Kes otsad kokku oskas panna, see pani, ehk on järgmised pildid abiks:

Ja kolmas sünnipäev möödus täna õhtupoolikul koos toredate kolleegide, linnulaulu, ohtra nalja ja naeruga.

Selleks aastaks vast kõik. Aga et kogu seda rõõmu headest inimestest mu ümber veidigi edasi anda ja premeerida vapraid, kes pika postituse lõpuni jõudsid lugeda, siis väike kingitus ka blogilugejatele. Nimelt loosib väike Linda oma sünnipäeval, 5. mail, kõigi soovijate vahel välja varakevadistes toonides kaltsuvaiba ja (suhkru?)toosi.

 

Mõlemad on ise nikerdatud, kohati niisugused-naasugused aga selline see käsitöö juba minu võimete puhul on....

Loosimises osalemiseks ei pea midagi muud tegema kui kirjutama siiasamasse postituse alla kommentaariks, kes  loosimises osaleda soovija on ja kuidas ta seda blogi lugema sattus.

Kingituse transpordi olen ma ilmselt võimeline korraldama Eesti siseselt, nii et kallid blogilugejad, kes te statistika järgi Poolast, Norrast, Hiinast ja mujalt väljamaalt mu blogi millegipärast loete, kahjuks peate võidu korral kaltsuvaibale Eestisse järele sõitma :)

Veel väikesest lobamokast

Et jutt lõplikult aeda ära ei kaoks ja paremad palad meelest ei läheks, siis anname vahelduseks sõna ka väikesele Lindale:

Väike Linda vaatab emale sügavalt silma:
"Näe, Linda peeglis! Linda emme silma peal!"
Linda vaatab veel mõnda aega ja hakkab siis itsitama: "Muna!"
Täiskasvanud inimesed ei tule ise ju selle pealegi, kui põnevad on tegelikult inimeste silmad....

Sõidetakse vanaema-vanaisa juurest kodu poole, Linda laulab tagaistmel oma toolis päkapiku laulust tuttavat fraasi: "Mis maksab saiapäts!"
Korraga lendab auto rataste alt üks lahtine kivi ja koliseb vastu auto põhja.
Isa rahustab ehmunud Lindat - " Kivi tegi autole kolks!"
Linda vaikib natuke aega ja jätkab siis laulu sõnadega "Mis maksab auto kolks!"
Isa arvas seepeale, et sõltub kui suur kolks oli....

Väike Linda istub söögitoolis ja vaatab köögiaknast välja. Väljas painutab kõva tuul puid. Linda vaatab mõtlikult ja ütleb siis: "Tuul jookseb!"

Ja miks kasutavad suured inimesed keerulisi väljendeid nagu "nuppu vajutama", kui võib öelda lihtsalt ja loogiliselt "nuputama"?

Tehtud!

Täna oli jälle üks tegus päev ja saigi aed riisutud! Iga ilusa päevaga tunnike-paar rahmeldamist ja valmis ta oligi, kõrvetiste, valusa selja ja üha kitsamaks ja kitsamaks jäänud tööriiete kiuste. Katsusin rahulikult võtta, isegi väike Linda on tänu riisumisele saanud selgeks väljendi "Lähme puhkama!" :)

Kokkuvõttes ma ei mäletagi, et aed üldse mõni kevad nii korras oleks olnud. Kodune elu on aiasõltlasele ikka mõnus.

Ja sillamuru kogub aina hoogu:

Koos riisumisega toimusid ka arheoloogilised kaevamised. Nii uhkeid leide, kui Merike näitas, küll leida ei õnnestunud aga kogus oli siiski muljetavaldav. Kordan üle, ma ei kaevanud maad - riisusin kõigest!

Kõigepealt tulid arheoloogi rõõmuks välja luud, ilmselt on tegemist kalme- või lahingupaigaga:

Seejärel võis leida ilmekaid näiteid keraamikakildude näol, toidujäänuste analüüs on veel tegemata:

Ka tarbeesemete leiu poolest olid "kaevamised" edukad:

Siinsete asukate sepatöö-alased oskused on selgelt olnud kõrgel tasemel:

Ja ka arstiteadus pole neile võõras olnud:

Lisaks veel muud pudi-padi, mis aga kindlasti aitab arheoloogidel kunagisest elust pildi kokku panna....

Nii see lugu nende vanade aedadega juba on....igav ei hakka!

Mida teha katkise kausiga?

Plaanis oli teha üks kalakauss tuttavale kalasõbrale sünnipäevaks. Ilmselt tunneb ta ennast seda kaussi nähes ära kah ja mõistab loodetavasti miks sünnipäevakink temani heal juhul aprilli- või maikuus jõuab.

Nii et saatusel olid seekord oma plaanid ja ahjust tuli kauss välja sellisena:

Kalu ärge vaadake - nad vaesekesed on lihtsalt liiga kaua Läänemere saastunud vetes elanud ja seepärast veidi küürakad. Häirivaks elemendiks on ikkagi see suur pragu vasakus servas. Ainuke asi, mida mina oskaksin katkise kausiga teha on ta üleni kildudeks lüüa ja segu abil mosaiigiks meisterdada. Häda selles, et mosaiiki pole ka nagu kusagile panna :) Nii et kõik head mõtted on teretulnud! Kui vaadata aia riisumisega samaaegselt toimunud arheoloogiliste kaevamiste tulemust on ajalooline tava olnud loomulikult katkised nõud õunapuu või sõstrapõõsa alla maasse kaevata aga eirakem seekord tavasid, ehk tuleb targem mõte.

Täna sain viimase lillepeenra talvesodist puhtaks, riisumine on veel pooleli. Aed sumises päikesepaistel kui üksainus suur mesitaru ja vahtra otsas kutsus keegi ennastunustavalt tulevast kaasat, nii et kõrvad kippusid lukku jääma. Kutse oli nii tungiv ja läbilõikav, et jäime naabrimehega mõlemad aia ääres puu all ringi vaatama, kes see hõikab. Läks mõni aeg, enne kui niivõrd valju hääle omaniku - talvel nii vaikse puukoristaja, puuladvas tuvastasime. Loodetavasti kuulis ta kutset ka see, kellele see tegelikult määratud oli.

Peale vihma ärkasid ka minu krookused, sordilt tavalised aga sellest hoolimata selle kevade esimesed, oodatud ja ainulaadsed.

Kiirustame aeglaselt

Mulle see pikk kevad meeldib. Kui igal aastal on häda, et aed tuleb ära riisuda paari kiire päevaga, enne kui sinised sillaõied rehapiide alt kahte lehte hakkavad lendama, siis sel kevadel on aega küll. Lisaks on alevimajas elades ka selline riisumist tagantkiirustav faktor nagu süümepiinad naabrite ees, kui näed kuidas sinu krundilt vahtralehed teiste puhtakslipsitud aeda lendavad. Mul on väga toredad naabrid ega nad paha sõna ütle aga endal hakkab piinlik. Kevadeti riisudes meenub mulle alati naabri Mamma, kes mulle ühel aastal kaasa tundis, et: "On Sinul alles töö, mees on Sul näljas ja aed korrast ära!" Mulle see lause väga meeldis sest tõsi ta ju oli :)  Aga nüüd kui minu töö ongi väikese Lindaga aias toimetada, pole enam ühtegi vabandust varnast võtta...

Ühesõnaga kevad nagu mulle loodud. Üle tunni aja korraga riisuda ei jaksa, selg jääb haigeks nagu vanainimesel kunagi :) Aga aeglase kevade puhul saab endale seda lubada. Käid ja nokitsed, vahepeal jälle uurid mullast välja tulnud ninasid ja mõtiskled, kellega tegu. No vaadake kasvõi seda tegelast - ise täiesti tavaline aiataim aga mullast tulles näeb välja nagu tõeline ilmaime.

Kui maja eest peenrast sodi korjasin avastasin ka miks mu krookused jätkuvalt ootel on, muld peenras oli veel täiesti jääs. Päike ei ole veel nii kõrgele taevasse tõusnud, et üle katuseharja ka neile sooja jätkuks.
Küll aga leidsin krookuseõie üllatusena hoopis rohevahetuselt saadud krüsanteemipõõsa kaisust. Valget krookust mul veel polnud, nii et kaks ühes.

Kui ma eelmisel aastal Tõrvaaugu metsapäevalt lõpuks Võhma Juurikale jõudsin, oli suurem osa taimemüüjaid juba ära läinud, paar viimast usinat pakkisid veel asju. Aga no ostmata ära minna ka ei saanud ja tundub, et ümaralehine kivikress on päris vahva valik:

Eksperimendi korras sai sügisel maha pandud ka üks juuno "Morning Sky", vaatame kuidas ja kas talle siin meeldib, igal juhul ninad on väljas:

Lisaks lepatriinudele, ämblikele, mesilastele, lapsu- ja koerliblikatele leidsin riisudes veel ühe aias toimetaja, kes korraks pildil poseeris, seejärel aga häiritult oma teed lippas. Mardikate alal ma kahjuks ennast kindlalt ei tunne aga oletan, et tegemist on aiajooksikuga, kelle elu ma oma ringikolistamisega häirisin.

Sellised mõnusad päikesepaistelised päevad ilmselt enam kaua ei kesta aga küll nad tulevad jälle. Kevad ikkagi!

Linda aitab!

Täpselt nädal aega tagasi oli meie ukseesine selline:

Nüüdseks läheb aga aias kõik edasi nii nagu poleks midagi juhtunudki, esialgu tundub, et ükski taim vahepealse külmema aja tõttu kannatada saanud pole.

Kuna lõunapoolne küngas veranda ees on üks soojemaid kohti aias, hakkavad meil märtsikellukesed õitsema tükk aega enne lumikellukesi. Kohe kui märtsikellukesed lõpetama hakkavad, on tavaliselt loetud päevad kui see küngas üle riisuda tuleb, ülejäänud aiaga on aega küll. Miks? Sest see küngas muutub õige pea üleni sillasiniseks ja katsu siis riisuda.

Silladega või siis peenemalt öeldes siniliiliatega on suhe keeruline. Ilmselt on nad siin aastakümneid valitseda saanud ja nüüdseks on meil praktiliselt sillamuru, mis ennast iga aastaga aina kaugemale sirutab. Ega nendega ette võtta vist midagi polegi, on nagu on. Tuleb neid ohates lillepeenardest igal aastal uuesti peotäite kaupa välja kiskuda ja olukorraga leppida. Kevadise sinise õitemere vastu pole mul küll midagi.

Aias ma teinud veel suurt midagi pole, niisama siit ja sealt nokitsenud aga alati on mul nende tegevuste juures järel väike sabarakk, kes tahab iga lille paitada ja nuusutada. Linda on nagu väike kratt, kes tegevuseta nuhtluseks muutub. Ei tähenda midagi, et talle on liivakasti hulk mänguasju toodud ja ema temaga seal torne ehitab ja mängib.

Niipea kui tundub, et laps mänguhoo sisse saanud, proovib ema vaikselt minema hiilida, liivakasti juurest ju paistab, et ühel roosil on jäänud kuuseokstest tekk kevadiselt harvendamata, et mõned püsikute vanad varred võiks ära lõigata või et keset peenart laiutab suur põõsas sügisel märkamata jäänud vereurmarohtu või midagi muud, mis näpud sügelema ajab. Vaevalt on aga ema minema hiilinud, kui mõne minuti pärast kükitab väike uudishimutseja tema kõrval peenra servas ja "aitab".

Ega siis muud kui tuleb väike kratt tööle rakendada - kiita usinalt takka, et "Linda aitab, jah!", anda ämber pihku ja paluda kivid kokku korjata. Õnneks neid meil jätkub, tulevastele põlvedelegi "aitamiseks".

Kõik on rahul, väike kratt korjab nii keskendunult kive ämbrisse, et õhinanohin on selgelt kuulda, ema aga saab rahulikumalt toimetada. Küll on hea kui Linda aitab!

Õhtusöök pilkases pimeduses

Alustada tuleb ilmselt sellest, et muude toredate kingituste seas tõi jõuluvana meile sel aastal ka ühe nn. elamuskingituse ehk siis õhtusöögi kahele tai restoranis Krua. Tavapärasest erines see kingitus selle poolest, et kenasti kujundatud kinkekaart lubas meile õhtusööki pilkases pimeduses.

Pean tunnistama, et alguses suhtusin kingitusse kõhklevalt - ei ole ma kunagi pimedas toimetamist eriliselt nautinud ja noh, kellele ikka meeldiks kui teda mugavustsoonist välja üritatakse nügida.

Asendamatu naabritädi Krista Lindat lõbustama jäetud (suur aitäh talle veelkord!), asusime siis esmaspäeva õhtul päälinna poole teele. Pimeõhtusöögilisi oli kogunenud teisigi, täpsemalt öeldes ootas oma järjekorda restorani kitsukeses eesruumis nii 7-8 paari. Alustuseks tuli ette panna silmakatted ja lasta ennast paarikaupa õhtusöögiruumi talutada ja toolini juhatada. Kui kõik olid oma koha leidnud, lubati silmakatted eemaldada. Noh ikka selleks, et leida ennast....pilkasest pimedusest.

Ootamatul kombel ei olnudki aga pimeõhtusöögi kogemus veider või hirmutav - hoopis lõbus ja huvitav oli. Kujutage nüüd ise ette, mis juhtub kui panna kamp omavahel täiesti võõraid eestlasi pika laua taha istuma. Piinlik vaikus? Aga mis juhtub kui see kõik toimub pimedas?

Pimedusel on kummaliselt vabastav mõju, igal juhul läks suhtlemine kohe täie hooga käima. Oma osa oli sellel kindlasti ka õhtusöögile eelnenud tutvustusringis ja meid pimedas juhendanud Julial, äärmiselt positiivsel ja toredal õhtujuhil, kes paraku ka igapäevaselt pilkases pimeduses hakkama peab saama.

Ainsaks "nägijaks" ruumis oli niisiis ettekandja, kes meile sõjafilmides kohatud pimedas nägemise prillid ees toidud tõi. Aga söök ei olnudki selle kogemuse juures tähtis. Oli hoopis põnev uurida, millised toiduained on meile pimesi tuvastamiseks jagatud karbikestes. Kuidas tunda pilkases pimeduses ära jahu, kamapulber, rosmariin või roheline tee? Kuidas kallata endale pudelist vett ilma maha ajamata. Kas söömiseks oleks parem kasutada kahvlit või lusikat? Ja kuidas see asi küll välja näha võiks, mis ma just suhu pistsin? Kuidas aru saada, et Su taldrik on tühi? Ja loomulikult kuulata Julia kaasahaaravaid lugusid oma igapäevaelust, linnas ringi liikumisest, juhtkoertest, tööst ja kahe väikese lapse kasvatamisest.

Kui pärast kahe tunni möödumist vaikselt silmade valgusega harjutamiseks küünal lauale toodi, oli alguses keeruline aega ja ruumi tagasi jõuda.  Ja eriti veider oli astuda restorani uksest välja tuledesäras linna. Igal juhul väärt kingitus ja huvitav kogemus - aitäh jõuluvanale meenutamast kui hea on elada valguses!

Hooaeg on avatud

    Nii Linda kui ema on nüüd juba tervemad. Haigusega kaasnev bronhiit oli nii kole, et arst arvas Lindale antibiootikume tarvis minevat. Ema arvas seepeale hiidlaste kombel, et "Ju jõuab!" Sügisel ta alles neid krõbistas. Praegu tundub, et oli õige otsus ja köhimine jääb ka ilma kangete rohtudeta aina vähemaks. Kuna ka mina mingeid rohtusid võtta ei tohtinud siis hingasime usinalt kummeli ja teepuuõli auru, määrisime ennast hanerasvaga ja jõime ravimtaimeteesid. Kuna ma haigena nagunii seltskonda ei satu, siis sõin ka usinalt küüslauku. Tundub, et aitas küll. Kuna Linda jäi haigeks hiljem, läks ka tema paranemisega kauem. Aga viimased paar päeva on Linda juba usinalt õues käinud ja avas pidulikult ka liivakastihooaja.

Ise olen juba lootusrikkalt aias toimetanud. Riisunud veel ei ole, maa tundub märjavõitu. Aga niisama natuke siit ja sealt kuivanud pealseid lõiganud ja sodi ära korjanud.

Täna oli aias toimetajaid teisigi.

Kokku lugesin märtsikellukestel kuus toimekat sumisejat. Ja tundub, et minul tuleb igal juhul väga kirju suvi sest esimesena nägin lausa kahte kirjut liblikat koos lendamas.

Ka haapsalu sall sai eile õhtul kenasti raamile, nii et kõik on hooaja vahetamiseks valmis. Vardad sahtlisse ja reha välja :)

Laatsaret

Kindlasti teab iga lapsevanem kui tüütu see võib olla, kui oled just mingisse töösse süvenenud kui järsku tuleb üks väike tegelane ja hakkab Sind ninast ja juustest kiskuma, seljas trampima ja riietest sikutama. No ikka kõige paremate kavatsustega. "Hakkame mängima!" "Emme veeretab palli!" Emme toob õuna!" "Emme loeb konna-raamatut!" Võid ju loota, et väike luupainaja tüdib aga peagi ohkad endamisi, annad alla ja lepid sellega, et käsilolevatest tegemistest ei tule mitte midagi välja.

Aga kui väike luupainaja tõbine on, valitseb majas võõristav vaikus. Ema saab rahus kududa, ilma et keegi vardaid sikutaks. Nii rahulik on, et loe või raamatut. Aga tühjagi Sa loed, igatsed hoopis, et müraks keegi seljas ja käiks närvidele, peaasi, et laps ruttu jälle terveks saaks.

Oleme siin tegelikult kõik sellised tõbised. Täiskomplekt - lisaks palavikule köha ja nohu. Sellised mis ravimite peale ainult naeravad ja öösiti magada ei lase. Täielik laatsaret!

Küsija suu peale ei lööda ehk tundmatute tuvastamine

Kuigi salli äärepits veel varrastel pooleli, hakkasin vaikselt oma aiavihikust ka Tiitabelisse asju kandma. Algus läheb väga konarlikult ja vaevaliselt. No aga kui ma oma koduraamatukogu 1700 teost excelisse kantud sain, siis peaks mu imetilluke aialapp ju käkitegu olema, kas pole?

Põhjus taimede arvutisse kandmiseks on lihtne, mälu mul ei ole ja ainult ühes kaustikus nimesid hoida tundub riskantne, ideaaljuhul võiks ju tabel lisaks paberkujule ka kahel erineval välisel kõvakettal olla. No nii igaks juhuks.

Kohe ilmnes aga ka probleem. Kuna mul on ääretult palju igasuguseid rohevahetustelt saadud taimi, pole mul paljudel juhtudel õrna aimugi, mis sordiga tegemist. Aga kuna mul on nüüd palju uusi ja tarku aiahuvilistest tuttavaid, siis laon igaks juhuks nüüd oma tundmatud siia rivvi. Ehk juhtub ime ja mõni tuntakse ära.

Esimest tundmatut on ilmselt võimatu tuvastada, valgete õitega põõsasmaranaid on ju nii palju. Nii et ilmselt jääbki ta tundmatuks. Pärit Ellamaalt.

Veel üks lootusetu juhtum on ilmselt ka sinine elulõng, mis meile 2010. aastal kingiti:

Tundmatu tulp tuli Hansaplandi lahtiste sibulate kastist Pinocchio pähe. Pinocchio ta igal juhul pole aga tegelikult meeldib ta mulle isegi rohkem. Väga varajane ja narmasõiega.

Kuigi aed oli enne meie tulekut pidanud kümmekond aastat ise hakkama saama, olid mõned kangekaelsed kultuurliigid siiski alles, muuhulgas ka kaks iirist. Ilmselt on tegu levinud taluaia sortidega. Sama küsimus on ka sinise iirisega, ilmselt kõige tavalisem juba ammu aias kasvatatav sort aga nime ei tea.

Kolmest vanast pojengist olen suutnud ainult ühe ära määrata, ülejäänud siin:

Rohevahetuselt on saadud terve hulk kraami, mida ka ilmselt juba aastakümneid taluaedades kasvatatatud aga nende õiget nime pole lahked jagajad teadnud. Kõik on ilmselt juba aastakümneid vanad sordid.

Vähemalt see tegelane peaks küll tuttav olema aga no sordinime ei tea . Samasugune valge on ka.

Rohides avastasin järsku peenrast täiesti tundmatu eluka:

Ellamaa aianduspäevadelt pärit helmikpöörisel jäi lihtsalt nimi üles kirjutamata

Samamoodi sellel kaunitaril

Veel üks tundmatu Rohevahetuselt

Koos purpur-lumeroosiga sain ka valgete õitega lumeroosi, kelle täpset nime ei tea

Tundmatu nelk

Tundmatu asiaat

Kindlasti on aias tundmatuid veel aga praegu ladusin siia need, kelle pildid arvutis olemas olid. Flokside ja astilbede osas on lootus väga väike aga ehk saab mõnegi taime kambapeale paika pandud. Aitäh juba ette kõigile mõistatajatele!