Linda aitab!

Täpselt nädal aega tagasi oli meie ukseesine selline:

Nüüdseks läheb aga aias kõik edasi nii nagu poleks midagi juhtunudki, esialgu tundub, et ükski taim vahepealse külmema aja tõttu kannatada saanud pole.

Kuna lõunapoolne küngas veranda ees on üks soojemaid kohti aias, hakkavad meil märtsikellukesed õitsema tükk aega enne lumikellukesi. Kohe kui märtsikellukesed lõpetama hakkavad, on tavaliselt loetud päevad kui see küngas üle riisuda tuleb, ülejäänud aiaga on aega küll. Miks? Sest see küngas muutub õige pea üleni sillasiniseks ja katsu siis riisuda.

Silladega või siis peenemalt öeldes siniliiliatega on suhe keeruline. Ilmselt on nad siin aastakümneid valitseda saanud ja nüüdseks on meil praktiliselt sillamuru, mis ennast iga aastaga aina kaugemale sirutab. Ega nendega ette võtta vist midagi polegi, on nagu on. Tuleb neid ohates lillepeenardest igal aastal uuesti peotäite kaupa välja kiskuda ja olukorraga leppida. Kevadise sinise õitemere vastu pole mul küll midagi.

Aias ma teinud veel suurt midagi pole, niisama siit ja sealt nokitsenud aga alati on mul nende tegevuste juures järel väike sabarakk, kes tahab iga lille paitada ja nuusutada. Linda on nagu väike kratt, kes tegevuseta nuhtluseks muutub. Ei tähenda midagi, et talle on liivakasti hulk mänguasju toodud ja ema temaga seal torne ehitab ja mängib.

Niipea kui tundub, et laps mänguhoo sisse saanud, proovib ema vaikselt minema hiilida, liivakasti juurest ju paistab, et ühel roosil on jäänud kuuseokstest tekk kevadiselt harvendamata, et mõned püsikute vanad varred võiks ära lõigata või et keset peenart laiutab suur põõsas sügisel märkamata jäänud vereurmarohtu või midagi muud, mis näpud sügelema ajab. Vaevalt on aga ema minema hiilinud, kui mõne minuti pärast kükitab väike uudishimutseja tema kõrval peenra servas ja "aitab".

Ega siis muud kui tuleb väike kratt tööle rakendada - kiita usinalt takka, et "Linda aitab, jah!", anda ämber pihku ja paluda kivid kokku korjata. Õnneks neid meil jätkub, tulevastele põlvedelegi "aitamiseks".

Kõik on rahul, väike kratt korjab nii keskendunult kive ämbrisse, et õhinanohin on selgelt kuulda, ema aga saab rahulikumalt toimetada. Küll on hea kui Linda aitab!