Mida teha katkise kausiga?

Plaanis oli teha üks kalakauss tuttavale kalasõbrale sünnipäevaks. Ilmselt tunneb ta ennast seda kaussi nähes ära kah ja mõistab loodetavasti miks sünnipäevakink temani heal juhul aprilli- või maikuus jõuab.

Nii et saatusel olid seekord oma plaanid ja ahjust tuli kauss välja sellisena:

Kalu ärge vaadake - nad vaesekesed on lihtsalt liiga kaua Läänemere saastunud vetes elanud ja seepärast veidi küürakad. Häirivaks elemendiks on ikkagi see suur pragu vasakus servas. Ainuke asi, mida mina oskaksin katkise kausiga teha on ta üleni kildudeks lüüa ja segu abil mosaiigiks meisterdada. Häda selles, et mosaiiki pole ka nagu kusagile panna :) Nii et kõik head mõtted on teretulnud! Kui vaadata aia riisumisega samaaegselt toimunud arheoloogiliste kaevamiste tulemust on ajalooline tava olnud loomulikult katkised nõud õunapuu või sõstrapõõsa alla maasse kaevata aga eirakem seekord tavasid, ehk tuleb targem mõte.

Täna sain viimase lillepeenra talvesodist puhtaks, riisumine on veel pooleli. Aed sumises päikesepaistel kui üksainus suur mesitaru ja vahtra otsas kutsus keegi ennastunustavalt tulevast kaasat, nii et kõrvad kippusid lukku jääma. Kutse oli nii tungiv ja läbilõikav, et jäime naabrimehega mõlemad aia ääres puu all ringi vaatama, kes see hõikab. Läks mõni aeg, enne kui niivõrd valju hääle omaniku - talvel nii vaikse puukoristaja, puuladvas tuvastasime. Loodetavasti kuulis ta kutset ka see, kellele see tegelikult määratud oli.

Peale vihma ärkasid ka minu krookused, sordilt tavalised aga sellest hoolimata selle kevade esimesed, oodatud ja ainulaadsed.