Puhkus

Vahel on tunne,  et peaks tegema nii nagu üks mu töökaaslane. Tema nimelt võtab igal aastal puhkuse välja novembris. Ja siis magab, loeb raamatut, puhkab. Ringi ei rahmelda. Mida Sa novembrikuises Eestis ikka rahmeldad, eksole?

Aga ei, ei tööta see minu puhul. Sest tahaks puhkusel ju ikka ka aia jaoks aega. Novembris puhkab ka aed. Teiseks ei saaks puhata muul ajal juba seepärast, et lasteaed on terve juulikuu suletud. Ja kui lapsed puhkavad juulis, peavad ka vanemad puhkama.

Aga mida Sa siin puhkad kui tullakse kogu aeg välja põnevate ettepanekutega: "Lähme Lätti!" No hea, küll  - lähme! Tagasi jõudes saad vaevalt asjad lahti pakitud, kui tullakse jälle "Aga homme? Hiiumaale?" No miks ma siis Hiiumaale ei taha, sealsed toredad sõbrad külastamata, tervitamata - muidugi lähme! No ja nii see puhkus läheb - kontserdile, näitusele, külla, "päälinna kohvikusse ja loomaaeda", Lottemaale ja aedu vaatama. Lohutades end. et küll tööle tagasi minnes puhkad. Endalgi naljakas mõelda.

Aga täna sain siis lõpuks teoks teha ammuse unistuse ja käia ära Kristiina aias. Olen juba ammu tema blogipostituste pilte imetlenud ja mõelnud, et jah, vot see aed mulle meeldib! Meeldib kohe väga! Võin öelda nii palju, et mu tunne ei petnud mind ja kohapeal oli veel ilusam ja vahvam ja toredam.

Kuna sagimist ja siblimist oli palju, ning meie kaasas olnud noori daame ei pidanud isegi mitte elektrikarjused, nelja- või kahejalgsetest karjastest rääkimata, on raske leida ilma külastajateta aiapilte. Kristiina lilleniidud on uhked. Naersime kohvilauas suurepärast vaarika-vahukoore-beseekooki süües, et kui teised alustavad uue ala rajamist rohukamara eemaldamisega, siis seal peres valitakse hoopis kevadel välja koht, mis niitmata jätta. Looduslikud eeldused lilleniidu rajamiseks on märkimisväärsed.

Aed on osa loodusest ja looduslikud taimed osa aiast. Kõik on oma kohal ja just täpselt õige. Ja ühel hetkel märkad oma üllatuseks, et keset õue kasvav tohutu õuepuu pole midagi muud kui hiiglaslike mõõtmetega ja väga vana sarapuupõõsas.

Hommikul laevalt tulles, kippus väikesel Lindal tuju pahaks minema, kuuldes, et emal järjekordne aiakülastus plaanis. "Seal ei ole mitte midagi teha ja on igav!" teatas ta veendunult. Läbirääkimiste tulemusel leppisime kokku et teeme aiakülastuste ja muudegi tegevustega nii nagu uute toitudegagi - enne ei tohi öelda, et ei meeldi, kui pole järele proovinud.

Kui Kristiina aiast lahkusime oli meeleolu hoopis teine - "Oh kui tore oli külas!" sädistasid suvitajapreilid auto tagaistmel - "Ja see tädi oli meiega nii hea ja lahke!"