Mida on küll Lätis vaadata? Kas seda, et Eestis on ikka parem?

Ma tean, et olen sel suvel olnud kehv blogija, Mõtlesin ka oma sellesuvise Läti reisi(de) kohta muljed endale jätta sest olen kuulnud, et teiste inimeste jaoks pole olemas tüütumat asja kui reisipilte vahtida. Siis aga kuulsin sõbra suust üllatunud küsimust, et mida küll Lätis teha on. Mida teistel Lätis teha on, seda mina öelda ei oska. Aga küsimus ilmselt torkas piisavalt, et kirja panna, mida meie Lätis tegime.

Oleme suvel Lätit avastamas käinud nüüdseks juba viis korda. Võtame ette ühe piirkonna ja sõidame seal ringi, tutvume vaatamisväärsustega ja puhkame. Mõne tunni sõidu kaugusel, väikeste lastega reisimiseks ideaalne.

 Läti oskab ennast turismisihtkohana müüa. Kindlasti on teilegi vahel postkasti pistetud Jurmala või Ventspilsi klantspiltidega reklaame aga kohapeal infopunktides leiab isegi väiksemate kohtade kohta eesti keelde tõlgitud korralikke materjale. Näiteks Kalsnava arboreetumil on ilus eestikeelne voldik olemas. Sõltuvalt piirkonnast on ka netis võimalik vahel koduleht eestikeelsena avada. Tõlke kvaliteet on muidugi iseasi aga vaeva on nähtud ja naaberriigi turistidele mõeldud.

Kuna meil on juba mitmeid reise tehtud, siis oli seekordseks sihtmärgiks Kesk-Läti. Suuri linnu me oma teel ei läbinud, teada-tuntud turismiatraktsioone ka mitte. Enne reisi ristisime sõidu teemaks "Depressiivsed Läti väikelinnad" kuid võin kohe öelda, et tegime seda pigem laulusõnu parafraseerides sest depressiivsusest oli asi kaugel.

Eks paljugi sõltub reisidel ka eelhäälestusest ja meeleolust. Mõtlesin isegi sellele veidi Aluksnet külastades. Saabusime nimelt Aluksnesse väsinult ja tühja kõhuga ja koos meiega saabus suur paduvihm. Aluksne äärealad olid täis kolemaju ja meeleolu ei saanud just ülevaks pidada. Ja nii olekski ma võinud sellest linnast lahkuda teadmisega, et pole olemas mõttetumat ja koledamat Läti väikelinna.

Meil aga oli plaan Aluksnes ööbida. Tuba hotellis oli külm ja rõskevõitu ning kuigi toas oli radiaator, ei leidnud me kusagilt kohta, kust seda sisse lülitada. Teavitasime administraatorit, lootes, et asjalood paranevad (paranesidki!) ning läksime kesklinna, et mõni söögikoht leida.

Vahepeal läks vihm üle ning päike hakkas piiluma. Üle järve paistsid maalilised varemed - 1342. aastal ehitatud Marienburgi linnus. 

Sõime silla juures olevas pisikeses suvekohvikus maitsva õhtusöögi ja asusime ümbrust avastama. Ordulinnus asus Aluksne järvel oleval saarel, uudistasime seal ringi. Huvitavaid detaile oli küllaga - nagu näiteks omapärased  pargipingid 

Või saarelt teisele poole kaldale viiv "Laulev sild". Silla keskel olid nimelt kõlarid, kust kostis vaikset viiulimuusikat, väga armas mõte.

Üle silla jõudes kõrgus meie ees Templimägi - teadaolevalt varaseima asustusega paik Aluksne ümbruses. Tempel oli ka täiesti olemas - 1807. aastal Põhjasõja sündmuste auks ehitatud graniidist paviljon.

Vaated olid maalilised - Aluksne on ikkagi kõige kõrgemal asuv linn Lätis

Ronisime mäelt alla, ja üle sildade tagasi Aluksne parki jalutama. Aluksne pargi rajamist alustati 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi alguses kujundati vastavalt uuele moele park ümber inglise stiilis - maastik pidi välja nägema võimalikult looduslik. 

Väikevormid olid pargis väga uhked. Aleksandri paviljon on ehitatud 19. sajandi alguses vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja rahvajuttude järgi pidanud paruni toatüdruk pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui parun kohvi serveerimise temperatuuriga rahule jäi. 

Graniitobeliski olevat Burchard von Vietinghoff lasknud ehitada 1799.  aastal oma isa mälestuseks. Postamendile oli kinnitatud marmortahvel saksakeelse kirjaga: "Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt 1799"

Aiolose tempel ehitati 1870. aastatel ja on pühendatud Vana-Kreeka tuultejumalale- Aiolosele. Templi keskel graniitkivist postamendil, olevat olnud ka Aiolose kuju ning kuplikonstruktsiooni keskel olevat rippunud 4 harfi, mis tuules helisesid. Hiljem olevat harfid maha võetud, sest tormi ajal olevat heli nii tugev olnud, et seganud lossielanike öörahu. 

Mulle meeldis, et park ei olnud liiga lakutud muljega, samas oli kõik hooldatud ja korras. Mõnus jalutuskäik oli.

Loss ise oli ka uhke, valminud 1863. aastal, uusgooti stiilis. Parunitest kohalikel meeldivaid mälestusi pole, rahvasuhu on hoopis läinud ütlus -  "Vaene kui Vietinghoff’i talunik". Praegu on lossis muuseum.

Ka Aluksne muuseumi külastus läheb täpselt sellesse eelhäälestuse ja juhuste teemasse. Kõigepealt peab muidugi märkima, et meie pere on suured muuseumisõbrad ja seetõttu katsume ka võimalusel kõiki muuseume külastada. Seetõttu ei ole me ilmselt väga erapooletud hinnanguandjad sest mingi huvitava killukese leiab ikka. Kuna ka mul tuleb aeg-ajalt ekspositsioonide ja infotahvlite koostamises osaleda, uurin palju ka teostust ja pildistan erinevaid lahendusi.

Aga tagasi Aluksne muuseumi juurde. Tuli alt infopunktist tädi ja tegi meile võtmega teisel korrusel ühe toa lahti. Asjad olid vitriinides, muinasaegsetest leidudest kuni nõukogudeaegsete esemeteni. Ingliskeelne infoleht anti kenasti näppu. No ei olnud eriti huvitav. Vaatasin kapad-kannud üle ja astusin edasi.

Mingil hetkel aga astus ligi ja korjas meid üles kena noor giid ja siis oli juba huvitav. Elusa inimene vastu paberileht ei saa. Sai kõike küsida ja arutleda. Suur õnn oli, et sattusime muuseumi ajal kui seal parajasti oli rändnäitus nukkudega. Kõik ühe Aluksne piirkonnast pärit välisläti proua aastatepikkune näputöö - riietada nukud Läti eri piirkondade rahvarõivastesse. Tema tütar on nüüd ema kogu - 120 nukku deponeerinud rändnäitusele mööda Läti muuseume. 

Millised detailid! Käsitööhuvilisele jagus uurimist pikaks ajaks

Ja kui "suur muuseum" vaadatud siis tasub lossi juurest otsida veel ühte pisikest ust, mis kannab pealkirja loodusmuuseum "Vides Labirints". Ma olin kodutöö ära teinud ja oskasin seda paika otsida ja soovitan teistelegi, eriti kivifännidele nagu ma ise.

Mulle tohutult meeldivad muuseumid, mida peavad oma ala fanatid ja särasilmsed kollektsionäärid, sellised kõige paremas mõttes veidi hullud nagu aalujad taimemaailmas. Aluksne pisike loodusmuuseum on täpselt selline. Terve ruumitäis erinevaid teokarpe üle maailma, teine ruum linnutopiseid aga vaatama minnakse seda muuseumi põhiliselt kolmanda toa pärast.

Ühel hetkel kamandatigi toatäis eesti turiste - sest juhuse tahtel see minu sinna sattudes just nii oli - kolmandasse tuppa ja paluti tagaseinas olevat vitriini jälgida. Vitriin oli täidetud pealtnäha ilmetute kivimitega. Hakkas mängima dramaatiline muusikapala ning aegamisi hakkasid vitriinis olevad kivimid helendama. Nimelt kogub muuseumi asutaja pimedas helendavaid kive - üks neist oli muide pärit ka Panga pangalt Saaremaalt. Osad kivimid helendasid veel mõnda aega peale tule süütamistki. Aga ega see muuseum minu kirjelduses kõlagi nii ägedalt kui seistes särasilmse muuseumitöötaja kõrval, kes sulle õhinaga kõike näitab ja tutvustab.

Mind aga, nagu näha, ei tohi reisikirjelduste kallale lasta sest selle asemel, et teha lühike ülevaade sellest, et Lätis on huvilisel vaadata küllaga, jahun ma siin ikka veel ühest linnast. Minge parem Lätti ja vaadake ise!