Neljapäev, 10. august 2017

Lätimaa lossid - üks uhkem kui teine

Lätimaa vaatamisväärsused on nagu koduses Eestiski tähistatud selgelt äratuntavate pruunide siltidega. Pikapeale hakkavad mööda Lätimaad sõites siltidel olevad sõnad korduma ja turistki saab aru, kuhu juhatavad sildid kirjaga: "ezers" (järv), "kalns" (mägi), "kapi" (surnuaed), "muzejs"(muuseum) või "muiža" (mõis). Aiahuvilisele on eriti oluline silt, millel seisab sõna - "kokaudzētava" ehk läti keeles puukool, taimeaed.

"Muiža" silte järgisime oma teel usinalt. Lätimaal mõisu, mida vaadata, jagub. Sel aastal anti Eestis välja kaart "Läti mõisad ja lossid", mida võib huvi korral raamatupoodidest endale soetada ja mis tutvustab 93 uhkemat Lätimaa mõisa.

 Kõige uhkem mõis, ilmselgelt lausa loss, mida oma seekordsel reisil külastasime oli kahtlemata Cesvaine.

Aastast 1815 kuulus Cesvaine mõis von Wulfide perele. Loss on ehitatud aastatel 1893–1896 ning nagu pildiltki näha, on malli võetud Inglismaa arhitektuurist. Peale Läti Vabariigi sündi alustas lossis tööd kool, mis töötas kuni 2002. aasta tulekahjuni.


 Pilt on maha pildistatud lossis olevalt infotahvlilt. 5. detsembril 2002 oli Cesvaine lossis suur tulekahju. Hävis lossi katus ja osaliselt ka teine korrus. Vasakpoolse tiiva restaureerimine algas kohe 2003. aastal, 2006. võeti ette torni restaureerimine. Tööd jätkuvad tänapäevani.

Minu jaoks oli üllatav kui kompleksivabalt suhtuti pooleliolevatesse taastamistöödesse ja turistide liikumisse Cesvaines. Peale kaheeurose pileti lunastamist, andis sõbralik piletimüüja pihku lossi plaani ja ütles, et kõigis ruumides, mille uks just parasjagu lukus pole, võib vabalt uudistama minna. Isegi teise korruse pooleldi söestunud talade ja aknaraamide juurde.


Uhke oli see loss, nii väljast kui seest. Sellise taastamine on ikka tohutu töö.


Huvitav oli ka näha, kuidas arhitektuuri juures oli arvestatud, et härrasrahvas teenijatega minimaalselt kokku peaks puutuma. Härrasrahva toad olid omavahel ühendatud, koridori neil enamasti asja polnud - see oli teenijate jaoks. Ka ahjusuud olid kõik koridori poole, et tube härraseid segamata kütta saaks.

Torni tasus juba seepärast ronida, et avaneks võimalus kurepesa sisemust uurida.


Cesvaine ümber jätkub jalutamist ja uudistamist veelgi, ega siis teised mõisahooned oma uhkuse poolest peahoonele alla ei jää:

19. sajandi lõpul mõisa metsaülema elu- ja töökohaks ehitatud hoone, mille eeskujuks on olnud Šveitsi arhitektuur

Ja uhkemat mõisatalli pole ka mu silmad vist varem näinud. Üks pisike nurgake mahtus fotokasse ära vaid.


No ja siis veel 1879. aastal valmis saanud kirik, millel pigem katedraali mõõtmed.

Huvitav, kas puuskulptuur Cesvaine mõisa õlleköögi ees olevas pargis kujutas läti talupoegade rasket tööd kogu selle hiilguse ehitamisel

Teine Läti loss, mida pärast seda reisi soovitada julgen on Krustpilsi mõis. Kuni 1962. aastani oli Krustpils omaette linn.  Ühel pool Daugava jõge asus Krustpils, teisel pool Jekabpils. Tänaseks on linnad ühinenud ning Krustpilsist saanud Jekabpilsi osa.  Huvitava faktina lugesin tagantjärele ka, et Krustpils oli lõunapoolseim punkt, mille eesti väed Vabadussõja käigus hõivasid.

Kindluse täpne ehitusaasta pole teada, esmamainimine oli 1237. Algsest kindlusest on vähe järel, säilinud on vaid mõned ruumid keldris. Liivi sõja tagajärjel sai Krustpilsist Rzeczpospolita osa ja Poola kuningas Stefan Batory andis lossi von Korffide suguvõsale. Nende kätte jäi Krustpilsi loss kuni võõrandamiseni aastal 1920. Peale maareformi oli mõis ligi 70 aastat sõjaväelaste kasutada, alguses Läti Kaitseministeeriumi, hiljem nõukogude armee valduses.

Nagu näha, siis väljast vaadates pole mõisas mitte midagi märkimisväärset. Mõis nagu mõis ikka, pildistatud pealegi tagahoovist. 


Mis mulle aga Krustpilsi juures muljet avaldas, oli see, kuidas selle mõisa lugu tutvustati. Turistile jagati omapäi mõisas ringivaatamiseks audiogiid, kus entusiastliku häälega giid kõrvaklappidest iga ruumi kohta rääkis. Arvestataval hulgal oli välja pandud vanu fotosid mõisa kunagisest hiilgusest ning oli huvitav neid tänase olukorraga võrrelda. Kõik see muutis ajaloo elavaks ja käegakatsutavaks.

Mõisa söögituba 19. sajandi lõpul ja nüüd










Vaade rõdult 1893. ja 2017








Ka restaureerimisest olid fotod välja pandud, söögituppa viivaid uksi ääristavate kujude pildid enne ja pärast restaureerimist 2001. aastal ja kõige parempoolsemal pildil minu foto tänasest olukorrast.


Mulle sellised enne ja pärast pildid meeldivad ja selles mõisas oli neid ka usinalt kasutatud.

Tornist avanes kaunis vaade Daugavale aga kõige vahvam oli mu meelest ikkagi Krustpilsi mõisa keldrites. Vanades võlvkeldrites oli pime, kõikjale orvadesse olid asetatud küünlad. Vajutasin oma audiogiidi entusiastliku jutuvada kinni ja jalutasin võlvide vahel - oli müstiline ja ilus.

 Tekkis tahtmine tsiteerida väikest Lindat, kes Lätimaal pühapäevasel päeval vabaõhumuuseumis oleva kiriku ukse vahelt veidi aega lätikeelseid kirikulaule kuulas ning seejärel õhinaga minu juurde jooksis hüüdega: "Emme, ma tunnen, et sellest kohast tuleb mulle küll mälestus!"

5 kommentaari:

  1. Väike Linda on juba ammu tuntud suurepäraste ütlemiste poolest ja sinu reisimuljed on igati nakatavat laadi. tuleb endalgi tahtmine taas Lätit avastama minna :)

    VastaKustuta
  2. Saules meža - päikesemets :)
    Lähikonnas on nii palju huvitavat, mida avastada, et ma ei saaf´gi hästi aru, miks inimesed tükivad üleurbaniseerunud Kesk-Euroopasse
    Väikesed lapsed on väga tähelepanelikud ja märkavad nüansse, millest täiskasvanud lihtsalt mööda libisevad

    VastaKustuta
  3. Tänan huvitava lossi ja mõisa tuuri eest!

    VastaKustuta
  4. Igasugune info Läti kohta on vääga oodatud :)

    VastaKustuta
  5. Mõnus meeleolu kandus siia ka...tore kui sellised mälestused tulevad...

    VastaKustuta