Vihm ja sula

Üleeile läks ilm järsku soojaks, temperatuur oli nulli kraadi ringis ja päev otsa sadas rasket märga lund.

Olen iga lumesajuga käinud noori puid lume alt päästmas aga kahjuks ei tulnud selle peale, et ka vanakestelt peaks kuidagi koormat vähendama. Eile hommikuks olid siis tulemused käes. Esimene vihje oli juba väravast välja minnes. Unise peaga ei saa väga arugi, et miks on üks oks seal, kus ta olema ei peaks.

Kui värava ette oli lihtsalt üks oks lume raskuse tõttu vajunud siis väravast välja minnes, avanes hoopis kurvem vaatepilt. Üks suur tatari vahtra oks on öösel ära murdunud.

See puu oli nagunii kehvake - kaks suuremat haru on juba eelmise pererahva ajal kettidega kokku tõmmatud. Ja nüüd tuleb ka teiselt poolt üks peenem haru maha võtta, et võra väga tasakaalust välja ei läheks.

Ka üks õunapuu murdus raskuse all. See on see, kui aias on kahte sorti puid - vanad ja väga noored. Vanade puude täpset iga ma öelda ei oska aga kuna maja on ehitatud 1950. aastatel, siis ilmselt midagi sinna kanti.

Märta tehtud foto meie kaskedest

Kuna minu enda istutatud puukesed on alles pisikesed (ja enamus jäävadki pisikeseks), on iga suure puu kadumine või viga saamine kurb. Ega neid suuri puid aias palju olegi. Kaks kaske ja seesama vaher maja ees. Ja õunapuud. Viis tükki. Või noh, nüüdse seisuga siis neli ja pool. Mõned mõttetud kreegid muidugi ka aga neid ei võta lumigi.

Täna on aga päev otsa vihma sadanud ja väljas puhta vastik ilm. Teeradadel on lumi muutunud märjaks ja kleepuvaks massiks. Vuihh! Õue kippumise asemel on tubased tegevused. Eriti kuna Linda on jätkuvalt nohune ja lasteaeda ei pääse.

Tegime jõulude ajal kogunenud marmelaadihunnikust "kirjut koera". Linda ei jõudnud koogi nime ära naerda. Tavaliselt teen ma küpsised katki köögikombainis mõne sekundiga. Aga kus selles tegevuses siis lõbu on? Nii lasingi ühe paki Lindal uhmris peeneks teha. Koogi tegemine meeldis Lindale ja Kaisale väga. Söömine kahjuks mitte nii väga - liiga rammus kook vist. Kirjut koera kellelegi?

Pärast triikis Kaisa pesu ka veel ära. Varsti läheb elu nii lihtsaks, et võin jalad seinale visata ja päevad läbi raamatuid lugeda.

Linda on aga vahepeal õppinud väga meisterlikult teisi lohutama. Kui ma kodus millegi üle kurdan, võib kindel olla. et laps tuleb ja lohutab. Ja väga osavalt kusjuures.

Kui ma laupäeva hommikul oma sõrme korralikult ära põletasin ja kurvastasin, et ei saa keraamikaringi minna, lohutas Linda: "Ära muretse, küll tuleb veel laupäevi, siis saad minna savist meisterdama!"

Ja kui ma täna Lindale rääkisin, et näe kui kurb - lumi lõhkus meie õunapuu ära, asus laps kohe jälle lohutama: "Ära muretse emme, et õunapuu katki on! Me võime ju hoopis kõrvitsaid süüa!"

Ma tahaks näha inimest, kellel sellise lohutamise peale tuju heaks ei lähe!