Külm ja lumine jaanuar

Vahepealsed paarikümnekraadised külmad on nüüdseks möödas. Asemele on tulnud päevad täis lumesadu. Lumikatte paksuse kaart näitab meie piirkonna kohta 24 cm lund. See on küll poole vähem kui Virumaal aga see-eest kõvasti rohkem kui lõunaosariikides. Väljas on ilus! Talv nagu üks talv olema peab.

Kui novembris ja detsembris oli suleliste huvi lindude söögimajas pakutava vastu leige, siis nüüd jagub söökla külastajaid küllaga. Kõige populaarsem on laste seas tutt-tihane. Teda otsitakse alati teiste seast - kas ikka tuli sööma.

Ka Linda lasteaias käis üks linnumees lindudest rääkimas, näitas arvutist pilti ja õues mängiti mänge ka.
     Küsisin Lindalt kodus, et "Kas onu rääkis huvitavat juttu?"
"Ei," vastas Linda ausalt, "ainult lindudest rääkis!"

Lastel on praegu lausa lust õues käia - saab suusatada ja kelgutada, lumeingleid teha, jälgi vaadata ja kui ema parasjagu ei vaata, siis ka lund süüa. Ja lund rookida. Seda saab kohe iga päev teha. Praegu see mulle veel meeldib.

Aed on piisavalt väike, et tüdimus peale ei tuleks ja selg kangeks ei jääks. Paar korda on hoog nii suur sees olnud, et oleme lastega naabritel ka lund lükkamas käinud. Mina lumelabidaga, Linda otsustas hoopis reha kasuks ja Kaisa krabas pisikese aiakühvli pihku. Seejärel aga otsustas, et kõige paremini saab lumest jagu siis kui talle lihtsalt iga paari sammu järel peale istuda ja kätega laiali pilduda.

 Käsitööd pole sel talvel mahti olnud teha. Kui saviga mängimine kõrvale jätta. Aga üleeile otsustasin ennast käsile võtta ja Kaisale puuduoleva villase sallkrae valmis teha. Eile öösel kell pool kaks sai lõpuks valmis. Kasutasin ära pooleliolevaid lõngatokke ja kuigi päris üks-ühele samasugust ei teinud siis juhendit piilusin siit.