Minu pere ja muud imeloomad

        Blogimisvaim on kuhugi kadunud aga kuna väikese Kaisa fännid saadavad mulle juba ähvarduskirju siis kirjutan veidi, kuidas meil läheb.

        Väikesel Kaisal on lõpuks ometi selgeks saanud väga olulised sõnad, mille abil oma soove teistele selgeks teha - "Jaa!" ja "Ei taha". Lausa lust vestelda, küsid lapselt midagi, näiteks hommikul "Kas paneme riidesse?" ja teine vastab juba täiesti arusaadavalt "Ei taha! Ei taha! Ei taha!"

       Samas on mõne teise koha pealt laps alles täiesti totu ja katsetab tapeedi kulinaarseid omadusi võrreldes nõudepesušvammi või õe lasteaiast näitamiseks toodud joonistusega.
"Kaisa, kas Sa pead kõik ära sööma, mis vähegi suhu annab toppida?" küsisin ohates hambajälgedega kunstitööd maast korjates.
"Jaa!" vastas laps südamepõhjast oma uusi lingvistilisi saavutusi demonstreerides.

       Potil käimise osas on Kaisa ehk veidi tublim kui Linda omal ajal - vanem õde on ju eeskujuks ees. Õigel hetkel vannituppa küsimisest on asi veel kaugel aga paaril korral on ka sellega õnneks läinud. Aga kui laps potile viia, siis teab Kaisa juba täpselt, et mis ja kuidas.

       Panin ühel hommikul suurele õele Lindale riided valmis ja läksin ise kööki hommikuputru keetma. Linda saab juba täiesti ise riidesse aga see võtab tal tohutu aja. Kui aus olla siis mitte küll riidessepanek ise, vaid hoopis riidessepanekuga alustamine.
       Tol hommikul polnud selleks ajaks, kui Linda lõpuks riiete järele haaras, enam aluspükse kusagil. Andsin siis kapist uued. Mõni hetk hiljem piilusin teise tuppa ja avastasin et Kaisal on õnnetus juhtunud. Ikka juhtub. 
       Kui vannitoas lapse märgi riideid vahetama hakkasin, sain ootamatult müstilisele kadunud pükste juhtumile seletuse. Kaisa oli sel hommikul omaette otsustanud, et nüüd aitab mähkmetest! Vaja on olla suure õe moodi! Nii kaua kui ma köögis asjatasin, oli väike Kaisa sukkpüksid jalast sikutanud, mähkme minema visanud, õe alukad uhkelt jalga pannud ja sukkpüksid neile uuesti peale tõmmanud. Tuleb välja, et hulga kiirem riietuja kui vanem õde. Ainult et potile küsida ei tulnud pärast meelde.

       Õekesed on Linda juhtimisel meistrid põnevate talviste-tubaste meelelahutusvõimaluste leidmiseks. Küll keeratakse mängutriikimislaud kummuli ja tehakse sellest linna sõitmiseks auto või  pannakse seljakotid pungil mänguasju täis ja minnakse matkale. Seinapalkide vahelt väljaurgitsetud turbasamblast tehakse peeneid roogasid ja elutoa vaibale ei tohi keegi astuda, sest seal on kanamunad või maitsvad seened. 

       Ka Aalujate suvised külaskäigud on laste mängudesse oma jäljed jätnud. "Tule, jalutame koos!" pistis Linda täna mulle elutoas käe pihku ja suundus otsustavalt magamistoa poole. "Vaata, siin kasvavad mul ilusad lilled!" juhiti seejärel uhkusega külalise tähelepanu maha laotatud tekile. 

Enne lõunaunne minekut tõi Linda ettelugemiseks vanaema kingitud loomaraamatu. Kuna selle tekst ootab veel Linda kasvamist (veidi keerulisevõitu veel), vaatasime piltidelt emise juures tissivaid põrsaid ja pesas nokad lahti suutäit ootavaid linnupoegi. Jutt läks sellele, miks osad loomakesed joovad piima ja osad mitte. Lõpuks jõudsime välja ka terminini "imetajad". Jutud räägitud, panin lapsele teki peale, laulsin unelaulu ja hakkasin toast välja minema. "Emme!" hüüdis unine Linda mulle veel järele "Ütle, kas kits on ka imeloom?"