Retk Pärnumaa aedades

Järjekordne ekspeditsioon sai tehtud, seekord avastasime valget laiku kaardil ehk siis Pärnumaad. Miks valget laiku? Sest huvitaval kombel ei tea ma sealtkandist ühtegi aiablogi. Küll aga on ilusaid aedu.

Ilmaga meil vedas, suurt sadu kaela ei kallatud, mõned vihmatibad hoidis Mildalt laenatud vihmakeep kenasti eemal. Aga tegelikult ei pane ju üks õige aiahuviline aeda vaadates tähelegi, et sadama on hakanud.

Esimesena tegime peatuse Lepiku-Mardil. Lahke perenaine juba ootas ja tegi meile pika ja põhjaliku ekskursiooni oma valdustes.

Pargis sai tammesid vaadatud  päris lähedalt:

Aga ka kaugelt:

Leidus nii mõndagi toredat ja uudistamisväärset. Näiteks oli pisikestel sõnajalgadel oma isiklik kivila.

Näsiniin oli kasvanud põõsa asemel pisikeseks puuks:

Vaade luuderohuga:

Imetlesime lahke perenaise juhatusel lõhnu ja värve, mustreid ja vorme

Ei ole floks, on roos `Mozart`

Mina ei olnud varem Lepiku-Mardil käinud ja oli väga huvitav. Ruumi ja võimalusi on neil seal tohutult. Istutusalad on maitsekalt ümbritsevasse sulatatud ja loomulikult üks taim põnevam kui teine. Ka müügiplatsilt ei saanud päris tühjade kätega lahkuda.

Peale kiiret läbipõiget Neeva aiast jõudsime Tii Pärnu pesasse, kus tegime kosutava kohvipausi. Oli see alles korter! Remonditolmuse korteri tagumistes nurkades avanes tõeline varakamber koos omaaegsete meistrite kangastelgede, ülipeente näputööde ja käsitööalbumitega. Kõige selle imetlemise keskel oleksin peaaegu, et sootuks unustanud kella vaadata. Õnneks jäi ka Milda veidi hiljaks nii, et Maie Aia väravasse jõudsime täpselt ühel ajal.

Järjekordselt üks väga lahke ja tore perenaine ning külluslik aed. Minu jaoks huvitav seetõttu, et suurus on meie aedadel täpselt sama. Erinevad on looduslikud tingimused ja aia kujunemise aeg.

Perenaine oli väga osavalt kasutanud eri kõrgusega taimi voogava ja küllusliku piirde rajamiseks. Meie ringkäigu lõpuks läks jutt juurikamaa peale. Aga juurikamaad me ju oma ringkäigul ei näinudki! Siit pildilt siis ülesanne. Leia juurviljaaed!

Tuleb välja, et aia servaks peetud istutusala eraldas hoopis osavalt iluaeda tarbeaiast. Kasvuhoone eest viis salakäik peenramaale.

Aga salapaiku oli aias veelgi. Minu lemmikkohaks Maie aias oli vana mägimänni alune varjuaed. Pildil jääb selle paiga võlu hoomamatuks, salaaia tõeliseks nautimiseks peab ise mööda varjatud rajakest mägimändide alla pugema ja sealseid elanikke uurima.

Müügiplatsilt jäi näppu harilik kivimünt `Blue Cloud`. Maie aias näeb ta välja selline.

Aitäh mõlema aia pererahvale lahke vastuvõtu ja sõpradele toreda seltskonna eest!