suvised piknikud ja uued sõnad

       Ma ei ole siin ammu juba õekeste-trööbeldiste tegemistest kirjutanud. Parandame selle vea. Linda ja Kaisa naudivad saabunud suveilmu. Viisin ühel hommikul kaltsuvaiba piknikutekiks murule ja sõime Lindaga vaibal istudes ja ilusat sooja ilma nautides jäätist. Nüüd nõutakse iga päev kordusetendust. Välja arvatud siis kui vihma sajab.

      "Oo! Vihma sajab! Nüüd ma hakkan näpuvärvidega värvima!" teatatakse sel puhul rahulolevalt. Aga kuna vihma meil eriti sageli ei saja, saab rohkem ikka piknikku pidada kui näpuvärve kapipõhjast välja otsida.

       Linda ja Kaisa on hakanud tublisti lõuna ajal magama, ikka 2-3 tundi. Kahjuks aga kordamööda. Nii et vahel on mul tunne, et ma päev otsa teen kellelegi süüa või panen kedagi magama. Muuks väga aega ei jäägi kui üheks piknikuks seal vahepeal. Isegi Linda toredaid ütlemisi pole jõudnud kirja panna. Naeran ära ja meelest ta läinud ongi! Tuleb ruttu edasi rääkida, siis jääb paremini meelde.

    "Pane oma mänguasjad kokku, et Sa hiljem ei kolistaks. Ma hakkan Kaisat magama panema!" kamandan kiiruga väikest Lindat.
     Linda vaatab mind etteheitva pilguga: "Sa räägid nii vaikse häälega! Ma ei kuulnud mitte midagi!"
     Sain kohe aru, milles asi ja hakkasin naerma.
     "Linda, ole nii hea ja PALUN korja oma mänguasjad kokku!"
     "Nüüd kuulsin!" teatas Linda ja hakkas koristama.

    Ja ongi kätte jõudnud aeg kui mu sõnad mu enda vastu keeratakse...

                                                            ***

   Tegin mõnusa suvise roa kasutades kuskussi (peen nimetus veel peenema nisutangu kohta) ja suvikõrvitsat.
   "Mis see minu taldrikus on?" küsib väike Linda ettevaatlikult. Nagu kõik väikesed lapsed on ka Linda uute toitude suhtes veidike konservatiivne.
    "Kuskuss!" vastan lapsele kiiruga edasi toimetades.
    "No minu taldrikus!" täpsustab Linda uuesti, arvates, et ma ei saanud küsimusest aru
    "Kuskuss!" vastan uuesti
    "Taldriku peal!"
Seejärel sain aru, milles asi, hakkasin naerma ja seletasin lapsele, et ongi toidule selline naljakas nimi pandud. Linda aga arvas, et selle olluse nimi peaks olema hoopis mannariis. Uudissõnade kogujad, kus te olete?

                                                              ***

    Ostsin apteegist kiiruga Lindale uue hambapasta ja palusin, et see ei oleks väga keemiamaitseline. Kodus vaatas tuubist ikkagi vastu mingisugune punane maasikamaitseliseks timmitud keemiakokteil.

    "Ma ei taha seda maasikamaitselist hambapastat!" teatabki Linda ühel õhtul resoluutselt.
    "Peseme selle tuubi lõpuni," püüan ma kokkuhoidlik olla, "siis toome uue! Mis me muidu selle maasikamaitselisega teeme?"
    "Selle võib moosipurki panna!" arvas väike Linda leidlikult.

         Kaisa sõnavara täieneb suure hooga, täiesti arusaadavalt ja õiges kohas kasutatakse sõnu: "aitäh", "õde", "juua", "mämm-mämm", "papu" ja "pall". Vahel tuleb "emme" ka aga see kaob enamasti kohe nõudliku "mämm-mämmi" sisse ära - milleks need emmed siis muidu on!

        Ka muidu võetakse suurest õest tublisti eeskuju. Kui ma ühel päeval korraks pliidil valmivat sööki piilumas käisin ja seejärel tagasi elutuppa Kaisa juurde jõudsin, oli laps õe kiikhobusele roninud ja kiikus sellega usinalt ja hüüdis ise täiesti arusaadavalt "koppadi-koppadi!"