kolmapäev, 16. juuli 2014

Väike Linda ja raske suureks saamine

"Kas Lindale väike õde meeldib?"
"Ei meeldi!"
"Miks ei meeldi?"
"Väike õde kisab kole häälega!"
"Aga Linda kisab ka vahel koleda häälega!"
"Linda ei kisa! Linda pahandab!"

"Las Linda olla veel tükk aega pisike. Äkki suureks saamine on väga raske tegevus?"  - nii kirjutas üks blogi lugeja mulle kommentaaridesse. Ja teate mis? Tundub, et ongi. Väga raske tegevus.

Kui väikese õega haiglas olime, läks väike Linda mõneks ajaks mammale ja vanaisa Jaagule külla. Esialgu oli kõik ilus, laps veetis seal toredalt aega, vanaisa saadetud piltidelt vaatas vastu üks ütlemata rahulolev ja natuke kriimu maalaps. Ema-isa ei olevat esialgu suures mänguhoos meeldegi tulnud. Kui ema telefonis Lindaga rääkis, väitis Linda ema meelehärmiks, et ei ole emme, hoopis tädi helistab.

Kõik see aga muutus kui väike Linda koju jõudis. Laps oleks nagu ümber vahetatud, nii et päevapealt sai viisakast ja kenast tütarlapsest ehtne "kohutav kahene".

Emmet hommikul väikese õe kaisust leides, läks väikesel Lindal suuke ikka väga viltu pähe. Vaatamata sellele, et teda kohe kampa kutsuti.  Ja siis see algas. Kui enne käidi lillepeenardest isegi vareseid ja kasse eemale peletamas, siis nüüd trambitakse seal usinalt ringi ja kisutakse taimedel päid maha. Toit lendab põrandale ja mänguasjad nurka! Ema tähelepanu on tähelepanu, selles osas Linda enam valiv pole.

Kui te praegu meie majast mööda jalutaksite, kuuleksite te ilmselt üle tänava majast kostvat lõputut joru: "Linda-eitaha-eitaha-eitaha-eitaha-eitahaaaaaaa!" Sõltumata sellest, kas parasjagu on siis kõne all söömine, õueminek või riiete vahetamine. Kui tuju eriti pahaks läheb, võetakse abiks ka löömine ja enda põrandal rullimine. Raske on see aeg kui meel on paha aga oma tundeid veel õieti väljendada ei osata.

Proovin küll väikest Lindat lohutada, kuidas oskan ja temaga võimalikult palju aega veeta aga eks katsu seda teha, kui teine tegelane ka pidevalt oma osa nõuab. Õnneks tundub praegu, et tita vastu kohutav kahene pööranud pole, pidevalt nõutakse "Kus see väike õde jäi!" ja käiakse vaikselt tita jala peale pai tegemas. Nii et enesekehtestamise raske tee on alanud, loodetavasti ei kesta see ülemäära kaua.

4 kommentaari:

  1. Palju jõudu ja vastupidamist teile kõigile sel suureksaamise raskel teel!
    Nagu aru sain, hakkab issil varsti puhkus, siis võta kindlasti ka neid hetki, kus Lindaga kahekesi (ilma titata) midagi ette võtate. Aga lohutuseks võin öelda, et kui ikka juba eos on neid probleeme märgatud, siis on kõik pered alati üle saanud sest armukadeduse perioodist. Kahju on neist lastest, kelle pere ei oska/taha seda tähele panna.

    VastaKustuta
  2. see on asjade loomulik käik ja läheb üle, Köögikatal on õigus, peamine, et seda kohe märgatakse. Olge vaprad ja vahvad :)

    VastaKustuta
  3. Mina olen ise see 2 noorema õe õnnetu vanem õde. Küll ei mäleta hästi nooremate kojutoomist, aga seda võin küll öelda, et need suure õe kohustused on lapsele alati ränkrasked. Kui olin 10, läksin 4-aastasega jalutama ja mind hoiatati mitukümmend korda, et laps auto alla ei jääks. Õige ju! Aga kui olin 16 ja läksin sama õega, nüüd 10-aastasega, pidin samuti hoolitsema selle eest, et laps ei jääks auto alla. Selliseid näiteid on musttuhat väiksemaid ja suuremaid.
    Linda maailm on segi löödud ja ta peab end kuidagi välja elama. Nüüd on peamine, et ta kuidagi aru saaks, et ta on alati kallis ja tähtis.
    Kui ma tulin koju pojaga, tegelesin peamiselt temast 2 aastat vanema õega ja meil erilisi probleeme polnud. Aga eks hiljem vajus elu ikka sellistesse kohustuste rööbastesse, kuigi püüdsin kuidagi teisiti.

    VastaKustuta
  4. Meie lastel oli ka kaks aastat vahet, kuid kuna poiss oli vanem ja hästi rahumeelne laps, siis polnud probleemi. Pigem püüdis abiks olla omal moel. Oli teada, et kui rõngaslutt suust ära kukub, siis järgneb lärm. Lärmi keegi ei armasta teadupärast...Poiss jälgis väga hoolega, et selle lutiga ikka kõik korras oleks.:)

    VastaKustuta