Väike vahekokkuvõte

Nii, nüüd on siis aias kõik valmis!

Nojah, et mind päris valelikuks ei tembeldataks, oleks õigem vist täpsustada, et suuremad rassimised ja selleks korraks. Huvitaval kombel pole ma ükski aasta nii palju aias mässanud, aga eks ta ole koduse inimese asi ja mul ju väike Linda ka abistamas.

Aga ega ma päris poolearuline ka pole, ühel hetkel, minu puhul siis kolm nädalat enne uue ilmakodaniku eeldatavat sünnipäeva,  tuleb tehtule joon alla tõmmata, lasta endal hinge tõmmata, taimedel kasvada ja aial veidi omasoodu areneda.

Mis siis sel kevadel tehtud sai?

Sügisel alustatud See-ei-ole-peenar (SEOP) pikenes nii kaugele kui võimalik ja täitus kohe kui imeväel taimedega. Tagumises servas on nad küll veel pisikesevõitu, nii et SEOP tundub veidi tühjavõitu aga küll aeg ise augud täidab. Igal juhul on see ainuke koht aias, kus vähegi lootust oleks selliseid taimi kasvatada, kes natuke niiskemat pinnast ja varjulisemat kohta tahavad.

Alatul ja omakasupüüdlikul kombel olen ära kasutanud ka teiste pahaaimamatute külaliste tööjõudu, nii valmis näiteks sünnipäeval maja ette selline astmestik

Ja üks olemasolev püsilillepeenar sai endale juurde kiviktaimlalaadse serva

Nüüdseks on kogu see serv ka juba taimetittesid täis, head sirgumist neile nüüd! Viimasel ajal käib seda peenart ahistamas kohalik maffia. Kahjurõõmsa naeru saatel lendavad kraaded kolmekesi kohale, kistakse kõik mu hoolega paika asetatud taimesildid välja ja haugatakse uudishimulikult ka midagi muud noka vahele. Linda üritab küll teisi hirmutada aknale kloppimise ja suure kisaga "Vares ei tohi meie peenrasse minna!" Aga kasu on sellest loomulikult vaid ajutiselt.

Seejärel hakkasin lootusrikkalt oma tellitud kaktusi ootama ja tegin neile kuuri seina äärde pesa valmis. Elulõngad sellise kasvukohamuutuse üle vist väga õnnelikud pole aga saadagu hakkama, juured neil ju jätkuvalt viljakamas mullas, lihtsalt pealmiseks kihiks on nüüd kruus.

Hiljem muidugi selgus, et kaktused jäävad praegusel hetkel ära. Sellest hoolimata on kruusapadjal juba hulgaliselt uusi asukaid, kes ennast seal väga hästi tunnevad - kõigest kuu aega tagasi ostetud mauklehed on lopsaka kasvuga juba pea kogu neile esialgu eraldatud pinna ära katnud ning kalju-kukehari sätib ennast rahulolevalt õitsema. Minu eriliseks lemmikuks sai aga kuldkann "Elfenbeinglanz".

Üks ootel olevaid kohti oli ka grillimajakese ümbrus. Teadsin ainult seda, et tahan seal majakese ümber roose näha. Roosid mulle väga meeldivad, mis sellest, et nendega on ehk rohkem tegemist kui leplikemate tegelastega. Praeguseks on mul neid aias puhtjuhuslikult täpselt sama number kui endal elu-aastaid.

Vahetult majakese ümber lähtusin rooside paikasättimisel enda eelistustest, nimelt ei meeldi mulle eriti kirjute värvidega puhtroosipeenrad. Ise olen roose tavaliselt siia-sinna püsikute vahele sättinud aga kui mees mulle juba nii uhke grillimajakese ehitas, siis selle ümbrus pidi ikka roosilisem saama. Seega valisin välja valged roosid ja istutasin need eelmisel aastal majakese päikesepoolsele küljele. Siis sai aga tookord mõte otsa ja nii see asi möödunud suvel jäi...

Aga kui on piisavalt aega aias jalutada tulevad mõtted ka, vahekokkuvõte on siin:

Mõte kargas pähe selline, et valgete rooside vahel kasvavad lisaks veel mõned lillad või lillakassinised püsililled, aiapoolsele uudismaale sai mõni maadligi roomav kadakas kah. Nagu näha on paar roosiistikut veel saabumata. Küll aga kasutasin jällegi alatult ära jaanipäevaks külla saabunud väikevenda ja lasin tal neile juba augud valmis kaevata. Väikevend ei julgenud "suurele õele" vastu ka hakata ja  kaevaski! Lõpliku tulemuse nägemiseni läheb veel aega aga vähemalt on siin mingi plaan olemas.

Ja loomulikult käis terve kevade üks lõputu malemäng ja taimetõstmine...

Nüüd ei jää muud üle kui oodata ja vaadata