Iiristest ja juuni lõhnadest

Uskumatu, ongi juuni.  Juuni algus polegi aias ehk niivõrd õite ja värvide, kui hoopis lõhnade aeg. Kõigepealt pani ninaga mööda õhku vedama kevadfloks. Eelmisel aastal rohevahetuselt saadud väike tutsakas oli kevadeks kasvanud hiigelmättaks, mis valitud kohta kuidagi enam ära ei mahtunud ja lõhnas kui pöörane. Õnneks oli ta nõus ümber kolima ja uues kohas edasi lõhnama.

Ka eelmisel aastal kokku hamsterdatud iirised õitsesid kenasti, kui keegi mõne sordinime ka teab, oleksin väga tänulik.

Kui  mõõtmine muidu väikesele Lindale kohe sugugi ei meeldi, siis iirise mõõdupuuks oli ta siiski veidi kahtleva näoga nõus olema. Ka see iiris ei jää lõhna tugevuse poolest sugugi ebajasmiinile või kevadfloksile alla.

Veel tundmatuid siiruviirulisi:

Valged iirised olid mul juba eelmisel aastal väga õnnetud - risoomid kuivasid ära ja suure vaevaga ajas muidu suure mättana õitsenud taim püsti vaid ühe õievarre. Liiga tihedaks ta kasvanud ei olnud, pigem kahtlustasin mingit mädanikku. Rookisin suurema osa risoome peenrast välja, puhastasin osa kenasti ära ja panin tagasi, lootuses, et sel aastal asi paraneb. Ülejääki aga komposti ka hästi visata ei raatsinud, panin naljapärast grillikoja tagumisele küljele künka peale, mille kordategemiseni ma pole veel jõudnud.

Sel kevadel õitses peenras taas üksainus õnnetu õis. Samal ajal grillikoja-prügimäel aga:

Arvatavasti jätangi nad sinna, vähemalt seni kuni ma sinna nurka tuuseldama jõuan.

Rohevahetuse nimetutele lisaks tellisin eelmisel sügisel Savisaare käest paar kollase iirise Dazzling Gold risoomi. Minu üllatuseks õitses kevadel peenras aga hoopis sinine kaunitar. Elle abiga sai ta endale ka nime. Tuleb välja, et kogemata kombel sattus mulle aeda hoopis tegelane nimega Best Bet. Minul pole selle vastu küll kõige vähematki, pigem vastupidi. Kuna iirise taustaks sai sel kevadel sinine elulõng ja varvaste ees kiviktaimlas õitseb lillakassinine alpi aster, siis tekkis sinna poolkogemata päris armas kevadine sinine nurgake.

Siberi iirised siin kõrbes vist hea meelega ei kasvaks aga ma pean ju katsetama:

Ja loomulikult pakuvad veel kõige tugevamaid lõhnaelamusi ebajasmiin ja näärelehine kibuvits. Seda viimast käin naabri-Märta aias nuusutamas, ongi põhjus roosi all pingil veidi juttu ajada ja juuniõhtut nautida.

Kui aga maja ees õhtul ebajasmiini nuusutama jääda, jääb kõrva, et kusagil läheduses mängib sümfooniaorkester mõnusat sumisevat viisikest. Üles vaadates on asi selge - maja ees kasvav vaher (täpse liiginime määramiseni pole kuidagi jõudnud) on sumisejatele rikkaliku toidulaua katnud.