See ei ole peenar!

Aias on paar sellist kohta, mis mulle juba aastaid närvidele käivad. Nendest kohtadest leiab enamasti naadi, vereurmarohu ja vaarikavõsa, kusjuures vaarikad, va sindrinahad, laiutavad ja on koledad aga marju ei kanna. Enamasti vaatan nendest sodikohtadest mööda minnes lihtsalt teisele poole, sest jõud kõigest korraga ka üle ei käi. Vähemalt kui niimoodi tasa ja targu tegutseda, muude asjade kõrvalt.

Üks sellistest kohtadest oli muruplatsi aiaäärne serv. Kunagi oli seal ilmselt olnud peenar. See oli hooletusse jäänud ja lisaks oli toimunud iseseisev rohevahetus naabri aiaga. Tänu sellele oli muru sees hunnik mitteõitsevaid iiriseid ja kibuvitsavääte, mis suvel seenhaigusest üleni oranžiks muutusid. Selle kõige vahel oli kivihunnikuid, visasid vahtravõsusid, põldmarjavääte ja sodi. Ainsaks helgeks hetkeks olid üle naabri aia paistvad lõhislehised päevakübarad.

Igal juhul tuli nüüd mõte, et korda see aiaäärne peab saama, pildil on juba parempoolse servaga algust tehtud, ülejäänu on lihtsalt võsa mõne floksiga. Aga peenart sinna igal juhul ei tule - kesse seda järjekordset korras hoidma hakkab! Igal juhul said kivid ära, väädid ja juurikad välja, floksid ja iirised tagasi aia äärde. No ja aiast veel nipet-näpet juurde, millel mujal kitsavõitu. Paremaks see aiaäärne sai. Aga valminult vaatasin ja vaatasin teist. No nagu meenutab midagi. Ah jaa....näeb välja nagu peenar! Oeh!

Mõned pildid mujalt ka:

Aias on kõik veel mõnusalt lopsakas ja õitsev. Roosid nagu ei teakski sel aastal, et ka sügis on olemas ja külm tulemas:

Kaeralille sibulad tõi abikaasa õde kaasa Madeira-reisilt, nii et maha said nad suhteliselt hilja. Ise arvasin, et sel aastal ma õisi ei näe, aga mõned tublimad jõudsid siiski üllatada:

Aga juba kohtab ka sügise märke - hommikuti helgivad uduses aias ämblikuvõrgud

Ja ka sügislilled sätivad ennast õitsema:

 
 Ja teha on veel oi-oi-kui palju!