Printsessidest ja nende kurvast lapsepõlvest

Vanavanematele rahustuseks -Linda on nüüdseks sama tegus ja toimekas kui alati (kui mitte rohkem). Tegelikult polnud tal juba järgmisel päeval häda midagi, ronis mänguasjakasti ja jälle välja, turnis diivanil üles-alla, rippus kümneid kordi lõbu pärast ema riidekapi riiuli küljes (kas tullakse päästma?), tassis liiva liivakastist murule - nagu ikka. Nii et ju on minust tõesti saanud üks nendest kanaemadest, kes iga köhatuse peale võpatavad ja sääsehammustuse pärast EMO-sse sõidavad. Aga no tõesti hirmutas ära...

Väikeseid tüdrukuid kutsutakse tänapäeval millegipärast sageli printsessideks. Mina polnud üles kasvades küll mingi printsess ja tundub, et ka Linda on selles suhtes emasse - pigem väike röövlitütar Ronja. 

Mis lõbu on printsessi kombel valges kleidis ja sametkingakestega korralikult ema kõrval mööda teeradu tipsida? Mis lapsepõlv see on? Puu otsa ronida, nii et endal põnevusest ja hirmust hing kinni; ehitada kusagile metsa serva üks korralik onn, istutada selle ümber kokku metsalilli ja mängida seal ühtmoodi nii kodu kui "rooside sõda". Kaevata talvel kraavikaldale lumekindlus ja sõita suuskadega metsa metsloomade jäljeradu uudistama. Turnida jaaniööl naeru tagasi hoides üle üheksa erineva aia, küpsetada lõkkes kartuleid ja süüa neid nii et oled kõrvuni tahmane. Mängida heinu täis lakas, kust ilma isa abita enam alla ei julge tulla, silitada lambatalle ja mõelda välja nii õudsaid muinasjutte, et ei julge enam magama jääda. Ja muidugi lugeda raamatuid. Palju-palju raamatuid, kust uuteks ja huvitavateks mängudeks ideid saada . Selline lapsepõlv oli minul ja sama toredat soovin ma  ka Lindale. Mis sellest, et emal osadele nendele tegevustele mõeldes juba praegu lapse pärast kole hirm peale tuleb ja et heinu täis lakka tänapäeval naljalt enam ei leia.

Ja muide, hambaid on "Ronjal" nüüd suus juba kümme ja kaks uut purihammast kohe-kohe tulemas. Uusi sõnu ei jõua enam kokku lugedagi, kes ei usu, tulgu ja kuulaku ise!