Ühe eelmise postituse kommentaariks kirjutas blogilugeja: "Sa oleks nagu rindejoonel"... Hakkasin selle lause üle järgi mõtlema ja leidsin, et tõepoolest nii see ju ongi. Või kui mitte rindejoonel siis vähemalt väga rasketel ja kurnavatel sõjaväeõppustel.
Ehk tundub see liialdusena - kindlasti on ju olemas ka vaikseid ja rahulikke vastsündinuid, kes inglina magavad nagu Anne Geddesi fotodel. Kahjuks pole see aga meie puhul nii. Ja nii ongi meie peres ema ühe-naise-armee, olles korraga maakuulaja (beebimonitoriga ja ilma), laohoidja-varustaja, kokk kui ka reamees. Ainult kindrali amet on juba jagatud ja kunagi ei tea, millal preili kindral hirmsa röökimisega tervele armeele rividrilli korraldab. Täiendavale väekoosseisule saab loota õhtupoolikutel ja nädalavahetusel kui koju saabuv väeosa koodnimega "Isa" osa koormusest enda kanda võtab.
Ka strateeg tuleb emal olla, et preili kindral kasvõi veidikeseks õue meelitada. Õues kindralile ei meeldi - ta on täiesti rahul ja õnnelik oma pimedas ja umbses kasarmus. Mis sellest, et väljas on kaunid kevadilmad ja ülejäänud armee ema isikus tahaks iga hinna eest tunnikeseks õue saada.
Kui juhtub, et kindral armee poolt kõigi austusavalduste saatel kätel õue kantakse, võib ju olukorraga kulmu kortsutades ja kergelt oma pahameelt väljendades leppida aga hoidku sellest kui kindrali sõiduriist (vanker) välja tuuakse, siis kuuleb terve ilm, et kindralipreili on õues jalutamas. Ja kuuleb tõelise kindrali või ooperilaulja häältepaelte kogu tugevusega, nii et emal peagi piinlik hakkab ja kindral Linda taas tuppa toimetatakse.
Paar korda on strateegist ema kindralit haneks tõmmanud ning ta une pealt vankrisse toimetanud aga see pettus on mõne aja pärast avastatud ja selline teguviis on kindlameelselt hukka mõistetud. Iseloomu meie kindralil jagub. Nii tassibki ema Lindat õues süles või vankrikorvis ringi, et veidigi värsket õhku saadaks või üritab järjekordsete pettustega ja trikkidega teda üle kavaldada.
Ka see süles tassimise variant pole enam varsti lahendus sest viimase nädalaga võttis kindralipreili kaalus juurde pea kuu normi jagu, nii et isegi kohalik pereõde teatas, et nüüd on ka tema asjade käiguga rahul.
Hea seegi! Ei möödu õnneks need rasked õppused ilma väikeste võitude ja rõõmudeta ja kui armee lõpuks surmväsinult kella 4 ajal koikusse ronib ja silmad sulgedes kindralipreili rahulolevat ja täissöönud unenohinat kuulab, võib eluga täitsa rahul olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar