Ja algas elu suurim seiklus....

Esimene pilt kui vastne ilmakodanik mõõdetud-kaalutud ja ITK "vangivormi" selga saanud. Kehakatte rinnale oli nimelt kirjutatud inventari number, mis andis riidetükile suhteliselt vangiriietuse mulje.

Algas see kõik aga 5. mai hommikul, kui siinkirjutaja ärkas tugeva seljavaluga, mis enam kuidagi edasi magada ei lasknud. Mis seal ikka mõtlesin, viimasel raseduskuul ikka juhtub ja võimalik, et kevadtuuled asjale kaasa aidanud. Siis ei aimanud ma veel, mis valudega tegelikult tegu.

Päeva peale muutus seljavalu aga järjest hullemaks ja hullemaks ja muudki märgid andsid aimu, et tegemist pole mitte enam tavapärase külmetuse või väsimusega. Kella 2 paiku päeval helistasin esimest korda ämmaemandale, kes samuti esialgu asjasse väga tõsiselt ei suhtunud. Ikkagi esmasünnitaja, kellel aega küll.

Nii ma siis valutasin diivanil selga toetades ja sooja tatrakotiga soendades. Oi, see tatrakott oli hea....imehea! Kui valuhoog oli tatsusin jälle natuke ringi ja oigasin, vahepeal jälle diivanil istudes.

Kella 4 paiku ütles minu närv üles ja kõned ämmaemandale sagenesid. Sealt öeldi aga jätkuvalt, et ma olevat veel liiga optimistliku häälega... No ma ei tundnud ennast küll enam väga optimistlikult! Kell pool 6 otsustasin, et nüüd aitab, helistan veel viimast korda ja kui minekuluba ei anta, lähen ikkagi. Õnneks anti siis küll veidi kõhklevalt ka teiselt poolt telefonitoru meile roheline tuli.

Vahepeal närvide rahustuseks puid lõhkuma aetud tugiisik aeti tuppa pessu ja riideid vahetama ja sõit läkski lahti. Ja milline sõit see oli. Mitte kunagi ei ole tee Tallinna tundunud nii pikk ja nii auklik. Linna piiril klammerdusin juba uksekäepidemesse, turvavöö oli segava tegurina poole tee peal eest lennutatud ja karjusin juba päris korralikult. Vahepeal oli 2-3 minutit päris hea olla ja hakkas jälle pihta. Selgusehetkedel mõtlesin esiteks, et tugiisikust autojuhil on ikka raudsed närvid, et ta suudab lahtise turvavööga röökivat rasedat sõidutades nii rahulikult linnaliiklust jälgida ja seda, et valgusfoori taga seistes võib kõrvalautosse ikka päris huvitav vaatepilt avaneda. Ja neid foore tundus tol hetkel liigagi palju ja Tallinn ikka väga suur linn.

Haigla sissepääsu juures ootas meid juba meie ämmaemand Siiri, kes juhatas mind kõigepealt läbivaatamiseks ühte väiksesse tuppa, kuuldus õnnis "avatud 7 cm" ja läks lahti! Vahepeal tõelise takistusribana veel registratuur, mis tundus tol hetkel nii tohutult närviajav, samas vaatasin ennast otsekui kõrvalt ja mõtlesin, et võib ikka koomiline vaatepilt olla küll kui vaevaliselt leti küljes rippuvale ja iga paari minuti tagant oigavale ja õhku ahmivale sünnitajale esitatakse küsimusi: kaua te abielus olete olnud ja mis on teie töökoht ja ametinimetus. Kõige tobedam et esitatud rasedakaardis on ju need asjad kõik kirjas, võiks lihtsalt maha kirjutada aga selle asemel oigan mina neid vastuseid läbi oma valude üle terve vastuvõtu. Takistused edukalt läbitud saime lõpuks sünnitustuppa, kus veetsime kõigest tunni ja oligi meie ilus tütreke käes. Nii et täitsa õigel ajal saabusime haiglasse, kui mitte öelda viimasel hetkel.

Kiidan väga-väga ämmaemand Siirit, kes on lihtsalt uskumatult kena, lahke ja julgustav inimene ja kelle juhendamisel polnudki oma tööga hakkama saamine väga pikk ega keeruline! Lõppkokkuvõttes siis 12 tundi tööd, neist 1 tund haiglas, 1 autos - ülejäänud rahulikult oma kodus.

Pärast mõõtmist ja kaalumist saadeti meid perepalatisse, kus veetsime koos tütrega tema 3 esimest elupäeva. Kui enne sünnitama minemist oli väike hirm Keskhaigla kui suuremat sorti tootmiskombinaadi ees, siis tagantjärele peaks mõttes nende ees vast lausa vabandama kuna need kolm esimest päeva oleks nagu mõnusas sanatooriumis veedetud. Omaette toas saime vastse isaga rahulikult uue ilmakodanikuga tutvuda ja rahus lapsevanemaks olemist õppida, ilma et keegi meid seganud oleks. Samas käidi iga päev paar korda viisakalt uksele koputades kontrollimas, kas ema ja lapsega on kõik korras ja ega meil mingeid küsimusi või probleeme tekkinud pole. Kolm korda päevas toodi sooja süüa ja korra päevas käis koristaja põrandat  pesemas - teisel päeval kui olemine juba parem oli tundsin ennast juba tõelise simulandina, kellele kõik ette ja taha ära tehakse.

Strateegilised mõõdud ja andmed lehelt, mis kannab koledat pealkirja sünniepikriis:
sünnitustegevuse kestus 11:50
sünnikaal: 3452
pikkus: 50
Apgar: 9