Äratundmisrõõm

           Juba pea nädal tagasi leidsin oma postkastist Sandra Steingraberi raamatu "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik". Raamat saabus meile Hiiumaalt, suured tänud Saatjale! Nüüdseks on raamat ka läbi loetud, nii paari lehekülje kaupa, enamasti tite söötmise kõrvalt. Aitas lugeda küll! Kuigi pikapeale läks kogu see "häda tuleb, häda tuleb!"  -temaatika tüütuks. Esiteks kuna kooli ajal sai neid POP,PCB,DDT ja muid kahjulikke aineid nagunii söögi alla ja söögi peale loetud ja õpitud. Lugesin siis läbi isegi Rachel Carsoni "Hääletu kevade", kuna sellele mitmel pool materjalides viidati. Teiseks loodad ju ikka, et pole meil Eestis see asi veel nii hull, et imikud emapiimaga rohkem kahjulikku kui kasulikku saavad, puhast vett meil ju ikka veel on...
          Hoopis huvitavamaks küljeks selle raamatu juures oli minu jaoks see, kuidas raamatu autor kirjeldas rasedust ja emaks saamist kaugel Ameerikamaal. See oli kohe täitsa huvitav - pani kohati imestusest ahhetama (Ameerikamaal kasutatakse sünnitusel valuvaigistina epiduraali ehk süsti seljaajju 80 % juhtudel, lahkliha lõige tehakse 90% esmasünnitajatest - No mida??? Suur osa eesti naisi võib seda lugedes ennast tõeliste ürgemastena tunda, kes mingi  ime kombel ilma igasuguste valuvaigistiteta hakkama saavad.). Samuti oli täitsa tore lugeda autori muljeid elust lapsega kodus. Nii mõnigi koht pani seejuures muigama või lausa kõvasti itsitama. Alljärgneva lõigu lugesin ette ka abikaasale ja äratundmisrõõmu tekitas see meis mõlemas:


"Ja lõpuks pidev teadmatus. Näiteks jääb beebi magama ja elamisse saabub rahu. Aga sa ei tea, kas ta magab kaks tundi või kaks minutit. Seega ei tea sa ka, kas oleks parem ära teha kiire tänukirjake, samuti natuke tukastada või lõpuks ometi mingit kindlustuse jama klaarima hakata. ...Kui beebi ei maga ei saa üldse midagi teha. Rinnaga toitmine on iga paari-kolme tunni tagant, mis tähendab, et ühe algusest teise alguseni on kaks-kolm tundi. Kui Faith tund aega sööb, jääb mul järgmise ringini võibolla ainult üks tund. Selle aja sees peab tulema söötmisjärgne krooks ja mina pean pissil käima. veekann tuleb uuesti täis panna. Beebi mähkmed tuleb vahetada. beebit tuleb vannitada. ja ongi jälle käes aeg toita.
      Kodune võitlusväli näeb välja... nagu võitlusväli. Üks ports pesu on pestud aga veel mitte kuiv; kaks on masinasse panekuks valmis; üks pestud ja kuiv, aga tuleb kokku panna. Pool posti on läbi vaadatud. Üheksast arvest kolm on makstud. Kaks on juba valmis pandud aga marke on juurde vaja. Ülejäänud neli on lahtigi tegemata, kusjuures vähemalt üks kukkus radiaatori taha ja tuleb harjavarrega välja koukida, mida ma ei saa teha, kui laps süles on. Seitsmeteistkümnest telefonisõnumist on vastatud kolmele. Kass sai  süüa, koer mitte. Kaheksast toalillest kuus on kastetud. Natuke nõusid on pestud, ülejäänud kükitavad lootusetult kraanikausis...." 
                                                                (Sandra Steingraber "Mina olen ookean" 2009)


No täpselt nagu meie elu.... Muide seda postitust kirjutasin siia 2,5 päeva, lõikude kaupa teksti salvestades ja võimalusel jätkates....