2024. aasta aia-aasta oli tegelikult üllatavalt produktiivne. Kuigi blogisse tehtu kirjapanemise ja piltide näitamiseni ma aasta jooksul õieti ei jõudnudki, siis tegelikult sai kõik vajalik tehtud. Talvekahjusid ja väljaläinud taimedest jäänud auke oli aias siin ja seal. Nii said näiteks korraliku laksu kaks hiigelsuurt igihalja kaerandi puhmast kiviplaatidega sillutatud teeraja ääres. Pildil ees servas on näha kuidas suured kaheksa aastat oma kohal kasvanud "pokumättad" on talvega seest pruuniks mädanenud.
Mingi eluvaim oli kõrrelistel veel sees aga selleks, et asjal ikka nägu ja tegu oleks, tuli juuni alguses kiviastmed üles võtta, uued igihalja kaerandi taimed istutada ja seejärel kõik tagasi laduda.
Igihaljas kaerand on ilusa sinakashalli tooniga ja kuju on mõnus ümmargune "pokumätas". Välja kaevata neid kaheksa aastaseid pooleldi kuivanud mürakaid muidugi andis aga tehtud ta sai. Õnneks on kaerand väga usin külvaja ja taimi oli mul eelmistest aastatest pottides hulgem ning asendus omast käest võtta.
Kive on muidugi kogu aeg puudu, nii oli ka see astmete ülesladumine paras pusle paikanuputamine, et vähestest ja väikestest allesjäänud kividest sobilikud kokku saada.
Korraliku laksu saanud Pfitzeri kadakas `Goldkissen` tundus mulle suve algul täiesti lootusetu juhtum. 2013. aastal aeda toodud selline pisike nunnuke....
....on 11 aastaga parajalt kasvuhoo sisse saanud ja 2023. aasta suveks oli selline mürakas nagu pildil kaerandipokude taga näha
Goldkissen tekitab vastakaid tundeid, ühelt poolt on aias suurt pilti ja vaadet arvesse võttes mu lemmikuid, sügisel-talvel on ta muidu halli/pruuni/valge taustal võrratu, ilusa kollakasrohelise värviga täiendab läheduses asuvat tumedavärvilist lodjapuulehist põisenelat, korrustena üksteise kohal kasvavad oksad lisavad peenrale ilusat ruumilist efekti ja kõrgust, igatepidi üks sümpaatne tegelane.
Aga kui ma igal suvel ta üha laienevate külgede alt jälle teisi taimi kaugemale kolima pean, pole ma just vaimustuses - ruum on ju aias ikkagi piiratud. Nii et kui ta peale eelmist talve pooleldi pruuniks kuivanuna lume alt välja sulas, oli alguses küll kahju aga seejärel kavatsesin talle juba saega läheneda - mõelda vaid kui palju ruumi vabaneks kui see pruun tuust maha võtta - peaaegu nagu uus peenar kohe.
Samal ajal kuuri juures toimetav metsamees aga pidurdas mu lageraiesoovi, et "lõika ikka kõigepealt pruunid osad välja ja anna aega". Ma siis lõkasin, peale seda nägi Goldkissen välja just nii atraktiivne nagu pildil
Hooaja lõpuks tuli aga tunnistada, et abikaasal oli seekord õigus. Hämmastavalt kiiresti olid koledad pruunid kohad täis kasvatatud ja septembris oli pilt juba päris kena.
Vaatame, kuidas seekordse talvega läheb, eks ta nõrgem ole tänu läbielatud raskustele ikka aga hoian talle pöialt!
Pfitzerid on väga hästi vaoshoitavad tegelased. Ja jälle meenub, et ma pole kordagi su aeda näinud, suvel oleks peaaegu aga läks nagu ikka :(
VastaKustuta2024. aastal mul käiski aalujatest vist ainult Futu külas, väga tore oli. Loodetavasti võib 2025. aastal rohkem aiasõpru kohata :)
KustutaEi ole anonüümne, Eve olen, teadagi Taga talust :)
VastaKustuta