Tagasi vaadates 2

 Peale juunikuiseid suuremaid talvekahjude likvideerimistöid läksid 2024. aasta juuli ja august suures osas ikka "sööstaianduse" tähe all, see tähendab, et töö, iganädalase keraamikaringi juhendamise, puhkusereiside, suure suguvõsa kokkutuleku, metsaretkede ja aeg-ajalt kummitavate tervisehädade kõrvalt leidus üksikuid päevi või õhtuid, et hädapäraselt umbrohi kontrolli all hoida ja kasvuhoones läbi katuse kasvada sooviv tomatidžungel taltsutada. Tuleb tunnistada, et vahepeal tikkusid pähe ka eksistentsiaalsed küsimused, et "miks nii palju" ja "kellele" ja "milleks" ja "kesse"... aga õnneks pakub aed piisavalt hingele, et need küsimused domineerima ei jäänud....

... vaid hoopis andsid piisavalt kangust rinda pista ühe aianurgaga, kust möödudes ma viimastel aastatel lihtsalt silmad kinni olen pigistanud ja otsekui romaanis "Tuulest viidud" endamisi pobisenud, et "Ma mõtlen sellele homme!"

Aastal 2015 kasutasin seda aiaäärset eksperimendina, et kuidas töötaks minu aias kruusakattega peenar. Kas tuleb õnn õuele ja silmapiiril paistab müütiline "hooldusvaba ala".  Alla sai pandud korralik kiht ajalehti ja peale korralikult pestud kruusakivid. Alguses nägi pilt välja selline ja olin uudishimulik, kaua peenar (peaaegu) umbrohuvabalt vastu peab, ilma et jamaks läheb.

Eksperimendi käigus sain vastuseks, et üllatavalt kaua. Tundub, et ajalehekiht sai korralik ja enne kui orashein ja naat tee tagasi peenrasse leidsid läks ikka aastaid. Mõnda aega oli elu lill. Pilt neli aastat hiljem ehk aastast 2019, istutatud taimed on suureks kasvanud. Puude-põõsaste vahelt tuli aeg-ajalt orasheina pealseid ikka lõigata aga esialgu olid need üksikud läbitungijad.

Kusagil 2021. aasta kandis hakkas aga asi selle alaga aina hapumaks kiskuma. Ja tuli selgelt välja muidu kivisel kruusakünkal asuvasse aeda päris hästi sobiva kruusakattega peenra suurim puudus - keegi loll peab lõpuks need kivid ju sealt rohu vahelt kätte ka saama!

Mis seal ikka, kui ei aita jõud aitab kavalus. Terve 2023. aasta suve mõõdeti lastele jagatavat boonus-ekraaniaega kiviämbrites. Jäi Robloxi mäng sõbraga pooleli aga kurja ema poolt limiteeritud nutiaeg otsas? Mis seal ikka, ämbritäis kive ja telefon avaneb kui võluväel. Lapstööjõu kasutamine on juba meie suguvõsas selline kena traditsioon.

Lõpuks, 2024. aasta augustis, kui kivid enam-vähem üles võetud sai ala uuesti läbi kaevatud ja siis oligi mõttekoht, kas need aastad väiksemat töövaeva, sest päris ilma hoolduseta ei pääse ka kivipeenra puhul, väärib neid aastaid kolekohaga probleemi eiramist ja kivide üleskorjamist. Esialgu jäi kate peale panemata. No ja kui katet peal polnud siis imbus sinna peenrasse puude-põõsaste vahele sügisel terve hulk sibullilli. Elame-näeme, mis mõtted järgmine hooaeg toob.