Läti Riiklikus Botaanikaaias

Kui eelmisel suvel tegime kiirretke Riias asuvasse Läti Ülikooli Botaanikaaeda siis sel aastal sai reisisihiks võetud Salaspils ja Läti Riiklik Botaanikaaed.

Juba 1898. aastast asus Salaspilsis puukool ja kindlasti jõudis osa sealsetest tamedest ka botaanikaaeda, mis asutati kunagise puukooli kohale 1956. aastal. Botaanikaaia pindalaks on 129 hektarit, seega üsna ühte mõõtu Tallinna botaanikaaiaga.

Väga meeldivaks üllatuseks olid botaanikaaeda tutvustavad infotahvlid, mille tekst oli kolmes keeles - läti, inglise ja eesti! Nii tekkis juba botaanikaaeda sisenedes tunne, et oled tõeliselt teretulnud külaline. Kahjuks olid edaspidised tahvlid ainult läti keeles, isegi inglise keelt ei õnnestunud leida.

Kuna botaanikaaed on suur, on mõnetunnise külaskäiguga kogu kollektsiooni haaramine võimatu. Ja ma ei võtnudki seekord eesmärgiks mingisse kindlasse punkti jõuda vaid pigem muljeid koguda.
Jalutasime ringi, mina pikemat trajektoori ja Jürgen Kaisaga veidi lühemat teed pidi.

 Kõigepealt imetlesime Lätis aretatud pargiroose. Lugesin, et suurima panuse kurdlehise kibuvitsa hübriidide aretamisel on andnud botaanikaaia teadlane Dzidra Rieksta, kelle nimel on 22 rosa rugosa sorti, teiste hulgas ka näiteks minugi aias kasvav `Ritausma`. Aga võis näha ka uuemaid sorte nagu 2011. aastal Dzidra Rieksta poolt aretatud roos `Maija`, mis on oma nime saanud Turaida roosi legendi järgi.

Edasi jäin mina pojenge imetlema ja Kaisa jalutas koos isaga suure kasvuhooneni. Sisse neid sinna millegipärast ei lastud, ei hakanud minagi siis trügima, kas väljas vähe vaadata!

Pojengid olid istutatud keset imeilusa muruga platsi, nii et siltide vaatamiseks tuli tahes-tahtmata murul trampida. Kuigi botaanikaaia sissepääsu ees oleval tahvlil oli selges eesti keeles kirjas, et murul võib kõndida, tundsin ennast siiski kehvasti. Eriti sellele vaevale mõeldes, mis sellekevadise kuivusega peab nii kauni rohelise muru säilitamiseks nägema.

 Esmaspäevasel päeval oli töötajaid botaanikaaias igatahes väga palju näha. Pea iga peenra juures oli kaks-kolm tööasendis aednikku.

Alpitaimede ala oli pisike ja jäi Läti Ülikooli botaanikaia omale alla.

Kõige põnevam osa botaanikaaiast oli minu jaoks peenrad okaspuudega. Huvitav oli vaadata kui suureks tegelikult need pisikesed okkanupsikud kasvavad, kui neile aega anda. Kahju, et Kaisa parajasti isaga kusagil ringi jalutas, oleks hea olnud umbes 85 cm mõõdupuu kõrvale panna.

Pinus mugo `Mini Mops`

Silt ütles, et Picea abies `Luua`

Picea glauca `Alberta Globe`

Okaspuupeenar koos käpalistega

lähivaates...

Mida tahapoole jalutada seda looduslikumaks üldpilt muutus, peenardest sai mets.

Kui eespool oli aednikke kobaras koos, siis `tagaaed` sai iseseisvalt hakkama. Silte puude juures ka ei näinud.

Korraga leidsin aga salaaia. Nelinurkne väike maalapp oli kõrge rohelise võrkaiaga ümbritsetud ja aiavärav oli lukus, mis lukus. Salaaias lendas palju linde, ilmselt oli neil hea seal segamatult toimetada. Piilusin aiavarbade vahelt sisse, põnev!

Tagasitee ringiga ümber paisjärve oli igavavõitu. Rohkem silte puude juurde, seltsimehed lätlased! Aga seejärel suundusin juba botaanikaaia territooriumil asuvasse pisikesse Kalsnava müügipunkti, kus oli jälle vaadata küllalt. Isegi Luua pärli leidsin!

Lisaks sain lahke müüja kaasabil lõpuks teada, mida tähendab läti puukoolide istikute juures olev märge "Atlase". Nimelt on uue sordi registreerimine väga pikk protsess ja niikaua kui sordil ametlikult veel nime pole, kutsutaksegi teda `Atlase`. Müüja silitas hellalt kõrvalolevat puud ja teatas, et kui kadalipp läbitud, saab see puu endale sordinimeks `Latgale`, mulle huvipakkunud hallile männile polevat aga nime veel mõeldud. Koju tuli see männike minuga sellele vaatamata - olgu pealegi siis `Atlase`!

Mentaalse arengu tõestuseks

Kui minu aia tingimustele mõelda ei tule kellegi vist kellelgi pähe sellisest kuivusest sõnajalgu otsida. Aga ometi neid sealt leiab. On ida-sõnajalg (Dryopteris crassirhizoma).

Nipponi naistesõnajalg `Ursula´s Red`

Läiksõnajalg (Dryopteris goldiana)

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium)

Sirplehine kiviürt (Woodsia polystichoides). Teda ma kasvatan veel veidi suuremaks ja siis kolib ta kivilasse. Loodetavasti antakse selle tarvis ikka sel hooajal vihma kah.

Tii toodud pisike nimetu sõnajalg.

Aga miks sõnajalad? Nende kevadine lahtirullumine on minu nõrgaks küljeks. Seda võiks imetlema jäädagi.

 Kiusatus sõnajalgu aeda tuua suureneb aga ka seetõttu, et lühikese autosõidu kaugusel asub sõnajalgade kasvatamisega tegelev Enno talu. Olen igal aastal leidnud sobiva varjuaiaga sõbra, kellele mul on hädasti - väga hädasti, vaja kingituseks sõnajalgu viia. Et oleks ikka ettekääne Enno talu varjuaias veidi ringi jalutada.

 Millegipärast lähen koju tagasi alati kahe potiga, ühes sõnajalg varjuaiaga sõbrale ja teises sõnajalg eneseõigustusega "küll-ma-ühe-varjulisema-koha-ikka-leian". Sel aastal tõttas appi Muhedik, kes minu kaudu Enno talust mõned sõnajalad tellis. Oligi põhjus jälle sinnapoole sõita.

 Sain imetleda sõnajalaaedniku "porgandipeenart".

Sõnajalg mida ei osteta. Sõnajalatalu perenaise sõnul ei tunne nende iluduste vastu keegi huvi ja ta on neid ajaloo vältel müünud vaid viis potti. Või noh, minu külaskäiku arvestades nüüd siis kuus! Dryopteris dialata stansfieldii. Kas pole imeline?

Rohe-raunjalg, kasvab Eestis ka looduslikult kuid on väga haruldane I kategooria kaitsealune liik. Talu vanaperenaine olevat aastaid proovinud seda sõnajalga aias kasvama saada enne kui õnnestus.

Pildid ei suuda minu mõnusat jalutuskäiku edasi anda - no vaadake vaid!

Sõnajalatalu kohta Internetist lugedes leidsin säärase lõigu:

 "Inglise botaanik Abraham Stansfield kirjutas 1858. aastal oma sõnajalakataloogis: „Lilleõite erksaid värve imetlevad kõige madalama intellektiga inimesed, aga et hinnata vääriliselt sõnajalgade vormi ja tekstuuri ilu, see nõuab mentaalse taju kõrgemat taset ja arendatud intelligentsust. Seepärast saab kasvavat huvi sõnajalgade kasvatamise vastu pidada mentaalse arengu tõestuseks.“

Maiks maskeerunud juulikuu

Üha enam meenutab ilm kuuma ja põuast juulikuud. Muld on tuhkkuiv ja tolmab. Paar päeva tagasi andsin alla ja hakkasin vett tassima. Aiamaale panin vihmuti. Taimede poputamist ma eriti ei poolda aga tahaksin loota, et praegune kuum ja kuiv maikuu on siiski erand. Ja kui juba okaspuud kuivama hakkavad, tuleb tegutseda.

Aiapilte pole ma väga palju klõpsinud, päeval on palav ja ergav kõrbepäike pimestab fotodel kõik muu, õhtud mööduvad aga kibekiiresti veekannuga ringi sibades. Kurgid said sellise päikesepiste, et ei tea kas toibuvadki. Elustan neid õhtuti leige veega ja hoian päeval katteloori varjuks peal. Õnneks on kasvuhoones ka neli taime.

Praegu peaks olema iiristeaeg aga huvitaval kombel minu omad sel aastal eriti ei õitse, ju siis polnud nende jaoks soodne talv. Mõni üksik õis on, nagu see nimetu lilla.

Selle roosa nime ma ka ei tea, mõnelt lahkelt aalujalt tema tulnud on, aga võta nüüd kinni kust ja millal.

Vähemalt iiris `Add it up` tundub olema õige sildi juurde saanud.

Kivilas paneb tume kimpkellukas (Edraianthus serpyllifolia) iga kord natuke keksima, kui temast möödun.

Nagu ka kivikratt, kes on väga sümpaatne tegelane - ilus ja kompaktne.

Ükskõik, mis taime juurest ma ka alustan, ikka eksin kivilasse ära. Mis on iseneesest hämmastav, sest minu kivila on ju imetilluke lapike suure peenra servas. Ju seal ikka mingi võluvägi pesitseb, mis enam lahti ei lase.

Suvisel ajal satuvad aeda vahel ka külalised. Tulevad, kiidavad lühidalt midagi, mis õitseb - nimetut lilla õisikupalliga lauku näiteks, heidavad korraks ükskõikse pilgu kivilale ja tatsavad edasi. Mina aga surun alla tahtmist külalisel varrukast haarata ja teda kättpidi kivilasse vedada mingisugust imepisikest itet vaatama.

 Igakevadisest vaimustusest imepisikese hookeri kuutõverohu leidmise üle saavad vist küll ainult aalujad aru. :)

Aga tegelikult leidub aias ikka suuremaid asju ka. Minu üks lemmikuid -  harilik kuldkann `Elfenbeinglanz` (Helianthemum nummularium) sai talvel küll kannatada aga praeguseks on kenasti taastunud. Eelmisel aastal ostetud kuldkann `The Bride` on aga läinud, mis läinud.

Hispaania ebahüatsint `Rose Queen` (Hyacinthoides hispanica `Rose Queen`) on väga armas tegelane. Sel aastal peaks teda peale õitsemist jagama - kuidagi tihedaks on see olemine läinud ja pool puhmast ei õitse.

Sellega, et osa tulpe maja põhjaküljel varjulisemas kohas kasvavad, saab tulbiaja päris pikaks venitada.

Keraamikaahi oli ka vahepeal väga tihedas töös, et saaks kõik riiulitel seisvad asjad põletatud ja keraamikaring suvepuhkusele minna. Vahepeal oli tunne, et ahjus ainult minu asjad ongi. Muuhulgas sain oma kodused taldrikud valmis. Osad loomade ja osad pitsidega, glasuurideks ARS-i V. valge ja helesinine, loomad on musta angoobiga.

Keraamikaasju olen juba sõpradele väga palju näidanud, ei hakka siin kordama. Pisividinaid on ka palju. Selline teesõel näiteks:

Või karuga pross

Kuidagi väga siniseks kiskus see viimane ahjutäis. Aga nüüd on keraamikaga rahulikum, ring on puhkusel. Sellele vaatamata poeks hea meelega mõnel vihmasel õhtul vaikselt käsitöömajja nokitsema, oleks neid vihmaseid õhtuid vaid kusagilt võtta.

Oo kaunis mai!

Ilus on! Ja kiire on! Nagu mu lemmikkuus  mais ikka. Kui samaaegselt on vaja tegeleda nii potipõllunduse kui lilleaianduse, käsitööde lõpetamise ja hinnete väljapanekuga. Ühtlasi majapidamist vähegi vastuvõetavana hoida ja sammu pidada kahe välejalgse plikaga, kes on aru saanud, et nüüd ongi võimalus magamaminekuajani õues ringi kablutada ning taskutäisi liiva ja kruusakive salaja tuppa smugeldada. Vaatamata minu pingutustele salakaubavedajatel kõik taskud läbi otsida, on  põrandad liiva täis, pesumasin on liiva täis ja värskelt pestud ja kuivatatud pesu kokku voltides niriseb kusagilt õmbluse vahelt ikka liiva.

Selle kablutamisega üle peenramaal olevate külvide, olin tõsises hädas. Lindale teed ju sõnadega selgeks, et ei tohi aga väike Kaisa sai sellest ainult hoogu juurde. Kuni mina enam ei jõudnud ja peenramaa sai endale võrgust  "lambaaia" ümber. Siiani on aed pidanud ja üks mure vähem.

Jätkavad hilised tulbid, paar tükki on alles avanemas.

`Carnaval de Nice`

Tulipa bakeri `Lilac Wonder`

Iirised alustavad. Kõige esimene õitseja oli see madal kollane, nime kahjuks ei tea.

Kohe järgnes vana nimetu lilla iiris

Auväärne kolmas koht - `Cherry Garden`

Ja Rahmeldajalt saadud kaunitar - `Dorothy`

Iiristega hakkab sel aastal nalja saama. Eelmisel aastal sain Muhedikemaalt terve kastitäie iiriseid ja kirjutasin neile ilusasti nimed juurde. Loomulikult läks aga transpordi käigus kõik segi nagu puder ja kapsad ja nüüd pole mul õrna aimugi, kus ja mis.  Esimene tundmatu on näiteks see madal ja õrn helesinine iludus:

 Aga ka kivilas on praegu ilus, nii vanas kivilas, kus laiutajatel on vaba voli laiutada

Kui ka uuemas osas - titetoas

Traakia nelk,  Dianthus microlepsis

Mägimaran, Potentilla crantzii `Goldrausch` 

Mägisibuljas nõmmkann (Androsace sempervivoides) õitseb juba kaks nädalat kui segane.

Ja õunapuud meenutavad sel kevadel vahukooretorte. Tundub, et õunteta ei jää.