Läti Riiklikus Botaanikaaias

Kui eelmisel suvel tegime kiirretke Riias asuvasse Läti Ülikooli Botaanikaaeda siis sel aastal sai reisisihiks võetud Salaspils ja Läti Riiklik Botaanikaaed.

Juba 1898. aastast asus Salaspilsis puukool ja kindlasti jõudis osa sealsetest tamedest ka botaanikaaeda, mis asutati kunagise puukooli kohale 1956. aastal. Botaanikaaia pindalaks on 129 hektarit, seega üsna ühte mõõtu Tallinna botaanikaaiaga.

Väga meeldivaks üllatuseks olid botaanikaaeda tutvustavad infotahvlid, mille tekst oli kolmes keeles - läti, inglise ja eesti! Nii tekkis juba botaanikaaeda sisenedes tunne, et oled tõeliselt teretulnud külaline. Kahjuks olid edaspidised tahvlid ainult läti keeles, isegi inglise keelt ei õnnestunud leida.

Kuna botaanikaaed on suur, on mõnetunnise külaskäiguga kogu kollektsiooni haaramine võimatu. Ja ma ei võtnudki seekord eesmärgiks mingisse kindlasse punkti jõuda vaid pigem muljeid koguda.
Jalutasime ringi, mina pikemat trajektoori ja Jürgen Kaisaga veidi lühemat teed pidi.

 Kõigepealt imetlesime Lätis aretatud pargiroose. Lugesin, et suurima panuse kurdlehise kibuvitsa hübriidide aretamisel on andnud botaanikaaia teadlane Dzidra Rieksta, kelle nimel on 22 rosa rugosa sorti, teiste hulgas ka näiteks minugi aias kasvav `Ritausma`. Aga võis näha ka uuemaid sorte nagu 2011. aastal Dzidra Rieksta poolt aretatud roos `Maija`, mis on oma nime saanud Turaida roosi legendi järgi.

Edasi jäin mina pojenge imetlema ja Kaisa jalutas koos isaga suure kasvuhooneni. Sisse neid sinna millegipärast ei lastud, ei hakanud minagi siis trügima, kas väljas vähe vaadata!

Pojengid olid istutatud keset imeilusa muruga platsi, nii et siltide vaatamiseks tuli tahes-tahtmata murul trampida. Kuigi botaanikaaia sissepääsu ees oleval tahvlil oli selges eesti keeles kirjas, et murul võib kõndida, tundsin ennast siiski kehvasti. Eriti sellele vaevale mõeldes, mis sellekevadise kuivusega peab nii kauni rohelise muru säilitamiseks nägema.

 Esmaspäevasel päeval oli töötajaid botaanikaaias igatahes väga palju näha. Pea iga peenra juures oli kaks-kolm tööasendis aednikku.

Alpitaimede ala oli pisike ja jäi Läti Ülikooli botaanikaia omale alla.

Kõige põnevam osa botaanikaaiast oli minu jaoks peenrad okaspuudega. Huvitav oli vaadata kui suureks tegelikult need pisikesed okkanupsikud kasvavad, kui neile aega anda. Kahju, et Kaisa parajasti isaga kusagil ringi jalutas, oleks hea olnud umbes 85 cm mõõdupuu kõrvale panna.

Pinus mugo `Mini Mops`

Silt ütles, et Picea abies `Luua`

Picea glauca `Alberta Globe`

Okaspuupeenar koos käpalistega

lähivaates...

Mida tahapoole jalutada seda looduslikumaks üldpilt muutus, peenardest sai mets.

Kui eespool oli aednikke kobaras koos, siis `tagaaed` sai iseseisvalt hakkama. Silte puude juures ka ei näinud.

Korraga leidsin aga salaaia. Nelinurkne väike maalapp oli kõrge rohelise võrkaiaga ümbritsetud ja aiavärav oli lukus, mis lukus. Salaaias lendas palju linde, ilmselt oli neil hea seal segamatult toimetada. Piilusin aiavarbade vahelt sisse, põnev!

Tagasitee ringiga ümber paisjärve oli igavavõitu. Rohkem silte puude juurde, seltsimehed lätlased! Aga seejärel suundusin juba botaanikaaia territooriumil asuvasse pisikesse Kalsnava müügipunkti, kus oli jälle vaadata küllalt. Isegi Luua pärli leidsin!

Lisaks sain lahke müüja kaasabil lõpuks teada, mida tähendab läti puukoolide istikute juures olev märge "Atlase". Nimelt on uue sordi registreerimine väga pikk protsess ja niikaua kui sordil ametlikult veel nime pole, kutsutaksegi teda `Atlase`. Müüja silitas hellalt kõrvalolevat puud ja teatas, et kui kadalipp läbitud, saab see puu endale sordinimeks `Latgale`, mulle huvipakkunud hallile männile polevat aga nime veel mõeldud. Koju tuli see männike minuga sellele vaatamata - olgu pealegi siis `Atlase`!