Põuane suvi jätkub ehk aiapidamisest ekstreemsetes tingimustes

Ei, aitab naljast -  kunagi tuleb see blogikirjutamise tõke murda ja asi lihtsalt ära teha. Kuna Tistou tõi meile täna lahkelt Hiiumaalt vihma, väga väikese aga siiski aeda värskendava sabina, siis jääb tänane kastmisring vahele ja asendub kirjatööga.

Üldiselt on aias lugu kehvake. Ekstreemseid tingimusi ei jagu mitte ainult juulisse, see on meil suhteliselt tavapärane aga sel aastal on kogu kevad ja suvi olnud üks lõputu põuaga võitlemine. Kastmine võtab igal õhtul arvestatava aja ja mis seal salata, kui endal kaevu või tiiki pole ka  väljamineku veearve näol. Sellekevadistest istutustest on ellu jäänud üksikud tugevad, enamus uusi istutusi on vaatamata kastmisele välja läinud. Eile reanimeerisin jaapani enelat ja täna avastasin, et naabri aias hakkavad sirelid närbuma, mis siis peenematest taimedest rääkida.

Õunapuud on lookas, isegi liiga

Kuumus meeldib roosidele, õitsemine on rikkalik ja aetakse üha uusi võrseid uute õiepungadega. Aga nagu ma mäletan lubasin ma rooside kaitseks ühe eraldi postituse teha, las nad siis praegu olla.

Kui kuivus välja arvata on aias tavaline juulikuine pusa, korratu, kaootiline ja kirju - täpselt nagu mulle meeldib. Ma olin kindlasti eelmises elus mustlane aga just selline mu aed on.

 Üks erinevus siiski tavapärase juuliga  -  täna sain Tistoule lisaks liiliatele ja roosidele tutvustada õitsevaid hortensiaid ja varsti esimesi õisi avavaid siilkübaraid. Viimaseid jõllitasin ise ka hämmastunult, polnud tähelegi pannud, et nad omadega juba nii kaugel. Juuli keskel!

Täna avastasin, et mul on ikka hädasti vaja budleiat ehk liblikapõõsast, isegi koht sai välja valitud. Mõned aastad tagasi ebaõnnestus esimene katse teda kasvatada aga ega siis ühe korra järel saa alla anda. Seni on suurimad liblika ja mummimagnetid lavendel ja pskemi lauk.

Lisaks kuivale on jube kuum. meie kandis sündis hiljuti selle suve kuumarekord 32,4 kraadi. Mina istusin sel ajal õndsalt keraamikakeldris ja ei pistnud enne õhtust kastmisringi ninagi välja. Suvi on küll rohkem puuahjus põletatud keraamika aeg, lisaks asjalike asjade meisterdamisele tuleb vahel ka lustida.

Viltuste mägisibulate aasta

     Imelik kevad. Kuna eelmisel aastal sadas mai alguses alles lörtsi, siis sättisin seekord maikuise puhkuse nädala võrra hilisemaks. Puhkus oli vägev - tegin aiatöid pea 30 kraadises kuumuses. Kuumale lisandus suur kuivus, vihma sadas meil maikuu jooksul vaid korra - 18. mail. Paljude mai alguses istutatud taimedega läkski kehvasti, suur osa neist andis järgnevas kuumuses ja kuivas, vaatamata usinale kastmisele ikkagi otsad.

Telefoniga jäädvustatud pildike maikuisest murust:

Kui olin pea kaks nädalat mullas sonkinud ja jõudnud järeldusele, et soov puhkuse ajaga kõik tegemata tööd ära teha, pole nagunii realistlik, võtsin ühe päeva ka päris puhkuseks. Sõitsin Futule külla ja veetsime koos väga mõnusa päeva, käies sealse ümbruse aedu mööda. Õhtul sõitsin veel ühe hea keraamikasõbra juurde rabarberikooki sööma ja tundsin lõpuks, et on puhkus.

Aias arenes kõik tormilisel kiirusel. Kui madalatest iiristest tegin eelmisel aastal esimese pildi 12. juunil, siis sel aastal olid nad mai viimasel nädalal juba õitsemise lõpetanud.

 Madal varajane iiris `Cherry Garden` koos metsülasega

Nelgid said talvel tõsiseid kahjustusi ja olid kõige kehvemini talvitunud  taimed sel aastal - pooltest jäin  ilma. Kõige rohkem ongi mul talvekahjude poolest kahju traakia nelgi, nelgi `Starry Eyes`ja hariliku kuldkanni `Elfenbeinglanz` kaotusest. Aga mis teha, talvekahjud käivad aiapidamise juurde ja nendega tuleb leppida. 

 jäänelk (Dianthus glacilis)

Uutest nelkidest meeldib `Pike´s Pink`. Üldiselt ma topeltõiega nelke ei fänna aga Pike´s Pink on tore nii värvide kui ka lõhna poolest. esialgu ei saanud ma aru, mis taim aias nii hea lõhnapilve tekitab, käisin tükk aega nuuskides ringi enne kui aru sain, et üks pisike nelgitutsakas võib nii tugeva lõhnaga olla.

 
Üllatusi jagus mujalegi. Mingil hetkel seisin aias, sügasin kukalt ja mõtlesin, et mida pagan ma küll mõtlesin, ostes erkoranži idamaguna ja istutades selle keset peenart.

Mingil hetkel meenus, et ostsin ju tumepunase idamaguna `Heartbeat` ning taimemüüja kodulehelt leidsingi teate, et terve tellitud partii osutus hoopis oranži õiega tundmatuks. Taimemüüjale tuleb au anda, väga professionaalne lähenemine, koheselt kodulehe kaudu kliente teavitada ja lahendust pakkuda. Sellise kuivaga pole aga taime asendamiseks üles kaevamine mõeldav, eks edaspidi vaatab.

Kuivus on meil aga tõsine. Juba paar päeva olen janustele aiaelanikele pannud laia madala nõuga vett. Täna hommikul kuulsin tõsist suminat ja veenõu läheduses toimetas nii palju mesilasi, et esimese hooga kahtlustasin, et mõni järjekordne sülem. Selgus aga, et minu veepakkumisele reageeris lihtsalt päris paras hulk mesilasi. Alevis on mitmel majapidamisel tarud, ju siis olid tõsises janus ja info veekohast levis.

Kastsin eelmisel õhtul ka jooginõu kõrval olevat istutamata taime, sealt saadi ka vett kätte. Mullapinnal laius mesilastest vaip.

 Kui harva blogida, on oht, et postitus venib hiigelpikaks loheks. Mingil hetkel tuleb lihtsalt joon alla tõmmata. Lõppu üks tore lugu aiast ja lastest.  

 Aednikul on tihti oma imearmsad järeltulijad aiatöödel jalus, pakud neile võimalust midagi kasulikku teha, aidata või omaenda isiklikus peenras toimetada, huvi eriti pole. Ei sunni ka, vara veel või mine tea, ehk pole lihtsalt aedniku tõugu. Siis tulevad külalised. Korraga on kuueaastane Linda õhinal aiaekskursiooni tegemas: "Vaata siin on emmel roos aga siin on...." korraga jääb Linda segadussesattunult laugu suure lilla õiepalli ees seisma sest nimi ei tule meelde. Mõtleb veel natuke ja teatab siis: "See on üks sibullill!" 
No kust tal see teadmine järsku tuli, jääb mulle mõistatuseks. 

Noorus pole veel hukas.

Rohkelt pulsatillatamist ja vähem vulgarist

Pealkirjaks oleva toreda soovi sain ma ühelt sõbralt sünnipäevaks.  Karukellad on mu lemmikud mitmel põhjusel, esiteks seesama nimi "Pulsatilla" mida on nii ütlemata mõnus keelel veeretada, lisaks on nad nii mõnusalt pehmed ja karvased. Ja sobivad paiga vaimuga ülihästi, olevat nad siin ju enne maja ehitust looduslikultki kasvanud. Kollektsioon täieneb tasapisi:


Suur karukell (Pulsatilla vulgaris Mill. sp. grandis)

Harilik karukell `Pinwheel Dark Red` (Pulsatilla vulgaris  `Pinwheel Dark Red`)

Ostsin selle kui hariliku karukella `Rote Glocke` aga vaadates teiste sama sorti taimi, pole minu oma piisavalt punane, nii et ilmselt on tegu sordinimeta seemikuga. (Pulsatilla vulgaris)

Hariliku karukella `Papageno` seemik. Ostsin Pärnust laadalt kaks karukella taime, müüja tunnistas ausalt, et tegu on enda kasvatatud seemikutega. Väga toredad. (Pulsatilla vulgaris `Papageno` seedling)

Teine on selline. (Pulsatilla vulgaris `Papageno`)

Harilik karukell `Alba` (Pulsatilla vulgaris `Alba`)

Pärsia karukell (Pulsatilla albana)

Tsiililt sain kahtlase karukella (Pulsatilla ambigua) seemiku. Juures oli silt "äärmiselt kahtlane karukell". Just nii teda nüüd nimetangi.

Veel üks seemik Tsiililt, mine võta nüüd kinni, kelle nägu see laps on.

Kui paljud tuttavad kirusid eelmise aasta vihmast suve, siis mulle meeldis. Oli päikest ja oli vihma. Tänu sellele leidsin oma aiast esimesed karukellatited. Eks siis mõne aasta pärast selgub...

Aed sumiseb ehk kevadise aiapäeviku 2. osa

Esimeste õitsejate kirjapanemine on aiapidaja enda jaoks päris tore, väga huvitav oli eelmise aasta varajaste õitega võrrelda. Nüüdseks on õitsejaid juba pea igas peenras ning kaetud laua on avastanud mesilased, kimalased ja liblikad. Aias on üks suur pidu.

9. aprillil alustasid õitsemist:

kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)

Aed-lumekupp `Guinea Gold` (Eranthis hyemalis)

  Must lumeroos (Helleborus niger)

Leonidi krookus 'Munavöödik` (Crocus leonidii)

10. aprillil avasid õied:

võrkiiris `Strike A Pose` (Iris reticulata)

võrkiiris `Katharine Hodgkin` (Iris reticulata)

 kuldõieline krookus `Prins Claus` (Crocus crysanthus)

harilik siniliilia (Scilla siberica)

12. aprill

harilik lumikelluke `Blewbury Tart` (Galanthus nivalis)

Danfordi võrkiiris (Iris danfordiae)
 

13. aprill 

suur mesilaste ja liblikate lemmik tundub olevat roosade õitega siniliilia.

 `Harvington Beauty` ostsin transilvaania sinilille nime all aga nüüd vaatan, et enamikes allikates nimetatakse teda keskmiseks sinililleks (Hepatica x media) ehk transilvaania ja hariliku sinilille hübriidiks.

 14. aprill

harilik sinilill (Hepatica nobilis)

 harilik lumikelluke `Wasp`(Galanthus nivalis)

 harilik lumikelluke `Viridapice`(Galanthus nivalis)

15. aprill

maadjas litterhein (Thlaspi stylosum)

 punane nõmmkann (Androsace carnea)

Ja õhtul leidsin peenrast esimese õie ka ühel kriimulal (tundmatu priimula seemik)

  Sel aastal nägin esimesena kirjut päevapaabusilma ja mõni sekund hiljem kohe kollast lapsuliblikat. Tuleb ilmselt mitmekesine suvi.

Esimesed 2018

Hooaja esimese õitseja tiitel läks taas täidisõielisele lumikellukesele kuid selle vahega, et kui eelmisel aastal oli esimesi õisi näha 6. märtsil, siis sel aastal 29. märtsil.

Teise koha sai talvine lumekupp (Eranthis hyemalis) `Schwefelglanz` - 30. märts

Harilik lumikelluke  - 4. aprill

Märtsikelluke - 5. aprill

 Purpur-lumeroos - 7. aprill

Kevade võtsin vastu hoopis metsas ja mererannas, olin kaks päeva õpilastega Lahemaal matkamas. Üllatusi leidis ka sealt. Mõista-mõista, mis põõsas, kõrgus ligi 2,5 meetrit.

Ilmselt on see kõige uhkem näsiniin, mida ma kunagi metsas näinud olen. Veel ei õitse.

Koju jõudes oli kevad ka aeda jõudnud, järgmised õitsejad valmistuvad kahekaupa:

Viimane aeg talvised tegemised koomale tõmmata. Kodus küsiti mu kudumistöö peale, et mis kasu sellisest sallist on - puha auke täis. Aga no selline ta sai. Oligi kudumine lihtsalt kudumise pärast.