Postitus iseeendale - nõudmiseni

Käisin täna koolitusel, kus keskenduti haruldasemate liikide tutvustamisele looduses. Kuigi koolituse pealkirjas oli ambitsioonikalt lubatud näidata nii soontaimi, samblaid kui samblikke, keerles jutt Läänemaale omaselt põhiliselt orhideede ümber.

Päeva lõpuks oli pea juba päris sassis, eriti kuna suur osa orhideesid on väga varieeruva välimusega, kõrvuti kasvavad samast liigist taimed võivad välja näha täiesti erinevad ja eri liigid võivad anda omavahel ka hübriide. Seetõttu laon oma taimepildid ka siia üles, et vähegi peas selgust luua.

Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea) on üks tavalisemaid Eesti orhideesid kuid siiski looduskaitse all.  Õied on tal roosad ja ilma mustrita, õie kannus on pikk ja niitjas. Hariliku käoraamatu õied on nõrga nelgilõhnaga ja peibutavad ligi nii päeva- kui ööliblikaid. Lehed on kitsad ja teravatipulised.

Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha) on sarnane kahelehise käokeele ehk rahvapäraselt ööviiuliga aga ei lõhna.

Kui kahelehise käokeele õies on tolmupakid - polliiniumid asetunud kõrvuti ja paralleelselt, siis roheka käokeele õies on nad teineteisest eemal ja alt laiali hoiduvad. Sõltuvalt õie ehitusest on ka nende liikide õisi tolmeldavad liblikaliigid erinevad. Roheka käokeele õisi tolmeldavad jässaka kerega öölased ja polliiniumid kleepuvad nektarit imeva liblika silmadele.

Mulle hirmsasti meeldis koolitusel orhideesid tutvustanud bioloogi ütlus, et roheka käokeele õied on punnis nagu väikese lapse põsed. Allpool olevat pilti vaadates tundub, et enam tabavamat kirjeldust ei saagi olla. Rohekas käokeel on lubjalembene taim ja kasvab peamiselt loopealsetel ja loometsades.

Sõrmkäpad olid mul õhtuks segamini kui puder ja kapsad. Igal juhul on selle pildi juures märkmikus kirjas, et vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii). Vööthuul sõrmkäpa õiel on õie huul sügavalt kolmeks osaks jaotunud ja huule keskmine hõlm on äärmistest pikem. Putukate seisukohast on vööthuul-sõrmkäpp üks igavene petis sest nektarit tema kaunid ja meelitavad õied ei sisalda.

Üksainuke eksemplar õnnestus leida Puhtu sõrmkäppa ( Dactylorhiza vironii) See on tõeline haruldus, mida kasvab vaid ühes kohas Lääne-Eestis.

Aga tegelikult ei näinud me ju ainult orhideesid vaid kõiksugu haruldusi. Nagu näiteks teise kategooria kaitsealune taim - liht-randpung (Samolus valerandi), mille ainukest leiukohta Eestimaa mandriosas me külastasime.

Veidi võttis see tähelepandamatu rohelise itte järele roostikku sumpamine sisimas muigama. Puhtast äratundmisrõõmust. Pole need bioloogid aednikest nii erinevad midagi. Õhkavad rahulolust mingi rohelise lible kohal, millest normaalsed inimesed väljagi ei teeks.

Lood-angervars (Vincetoxicum hirundinaria) on III kategooria kaitsealune liik, mis kasvab Saaremaal, Muhumaal, Kihnus ja Puhtus. Lood-angervars on mürgine taim ja selle juurt on kasutatud marutõve vastu.

Päris ilus korvõieliste hulka kuuluv taim on III kategooria kaitsealune liik, värvi-paskhein (Serratula tinctoria). Kasvab niisketel niitudel ja puisniitudel nii Lääne-Eestis kui Tartu ümbruses.

Täiesti iluaaeda sobilik oleks ka taim nimega haisev jooksjarohi (Ononis arvensis). Aga - ärge parem nuusutage! Haisev jooksjarohi levib Eestis paiguti, rohkem põhja- ja lääneosas ning läänesaartel. Kasvab niitudel, teeservadel ja jäätmaal. Rahvameditsiinis kasutati taime juurt hemorroidide, podagra, neeru- ja põiepõletiku raviks.

Eestis tavaline taim aga äraõitsenult kupardega ehitult väga dekoratiivne - soo-kuuskjalg (Pedicularis palustris). Soo-kuuskjalg on poolparasiit ja vajab korralikuks kasvamiseks teiste taimede abi. Imijuurte abil kinnitub ta peamiselt tarnade juurtele ja ammutab neist juba valmis toitaineid.

Soo-kuuskjalga on varem laialt kasutatud mitmesuguste haiguste vastu. Peamiselt leiti temast abi nahahädade korral. Näiteks oli kuuskjala keedis omal kohal haavade ravimisel ja raskesti paranevatest kärnadest vabanemisel. Kuid samas aitas ta sügelislestade ja täide vastu. 

Niidu-aspargernes (Tetragonolobus maritimus) on III kategooria kaitsealune liik, mis kasvab ranna- ja puisniitudel.

Ja lõppu üks sõnajalg ka  - pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) on II kategooria kaitsealune sõnajalg, mis armastab lubjast pinnast ning kasvab kiviaedadel ning paepragudes. Sarnaneb rohe-raunjalaga (Asplenium viride), viimasel on aga peaaegu üleni roheline leheroots (vaid alaosas pisut pruunikas).

Kokkuvõttes oli väga vahva ja hästi korraldatud koolituspäev. Ajas isu peale teinekordki taimemäärajaga Läänemaa looduses mõni jalutuskäik teha.

Juuni algus! ...ei oota, hoopis keskpaik juba

Olen igal hommikul mõelnud, et peaks ikka oma aiast ka ühe postituse tegema. Kujutan juba ette kuidas ma järgmisel aastal blogist aia kohta midagi üle vaadata tahan ja imestan, et miks küll nii vähe postitusi?

Viimasel ajal olen aiatöödelt tuppa jõudnud kella üheteistkümne paiku õhtul ja iluaiaga tegelemiseni ma pole veel jõudnudki. Korrastasin aiamaad ja kasvuhoonet, riisusin muruhaket ja asjatasin veel saja pisiasja kallal.

Põnnid kügelesid kõrval ja "aitasid". Andsin neile ikka peoga erinevaid asju ka maitsta, mis parasjagu rohides pihku sattus - hapuoblikaid, maasikaid, tilli ja siis viimasena ka naljapärast maltsa. Sellist ilusat ja rasvast eestimaist spinatit (panin hiljem natuke salati hulka ka). Linda maitses ja ütles diplomaatiliselt: "Mmm. See maitseb väga.... kasulikult!"

 Täna ärkasin aga korraliku närvivaluga seljas ja nüüd ei saa mõnda aega midagi aias teha. Positiivselt mõeldes - vähemalt jõuan nüüd blogida. 

On pojengide aeg. Neli põõsast on aias vanu pojenge, mis kasvasid siin juba enne kui meie tulime, kaks varajast vanaaegset punast, üks heledam ja üks tumedam roosa. 

Ise olen juurde ostnud kolm pojengijuurikat Sulev Savisaarelt. 2012. aastal tellitud `Illini Warrior`ajab igal aastal küll mõned lehed maapinnale aga õisi ma näinud ei ole. Midagi talle igal juhul ei meeldi.

2013. aastal tellitud `West Elkton`läks välja eelmise aasta suure juulikuise põuaga. Samal aastal aeda jõudnud Paeonia lactiflora ‘Jan van Leeuwen’ näitas aga sel aastal esimesi õisi. Pildistama jõudsin alles õhtul kui õis juba pooleldi suletud.

Ka merikannid on täies õielilus. Pildi üleval paremal servas paistab Islandilt kaasa toodud seemnetest kasvatatud heleda õiega merikann. Ümber tema kasvavad seemikud on aga ilmselgelt midagi kaasa saanud ka lähedal kasvavalt merikannilt `Düsseldorfer stolz` sest nende õievärv on tumedam roosa kui emataimel. Merikannipilte võib mu blogis näha igal aastal, mõni taim lihtsalt on eriti südamelähedane.

Merikanne on aias veel aga kuna pilte hetkel pole ja väljas ladistab üle tüki aja korralikku vihma, siis nendest mõni teine kord.

Alpi astrid sobivad minu arvates kuiva ja kehva pinnasega aeda suurepäraselt. Ja nad on ilusad, eriti kui juba paras puhmas tekkimas.

Aster alpinus `Albus`

`Beauty Rose`

`Sabine` 

Api astri põhiliik sai küll talvel veidi kannatada aga pilt siiski temast ka. Kristiinest rändas koju ka potike alpi astriga `Dark Beauty`, kellest hetkel pilti veel pole.

Klõpsu olen ringkäigul teinud ka ühest suurest laiutajast, kes aga oma lakkamatu õitsemise eest kõik andeks saab - keramadar `Purpurglut`(Phuopsis stylosa­).

Orhideesid võiks veel olla. just põuda taluvaid ja eelistatult kodumaiseid. Kuna nende loodusest toomine ei tule minu puhul kõne allagi siis tuleb oodata kui mõni aiaäri neid pakkuma peaks. Rahmeldajalt saadud seemikust on nüüdseks kasvanud selline kaunitar. Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica).

Enne Lätti sõitu viisime Linda vanaema juurde. Õhtul jalutades leidsin külatee äärest rohust nii mõndagi huvitavat. Halli käppa kasvas tee ääres kümnete kaupa.

Orchis militaris 

 Aga suure käopõlle märkamiseks pidi veidi rohkem silma harjutama.

Listera ovata 

 "Emme mis Sa leidsid?"

Kivilas on aga vandaalid laamendamas käinud, mitmed mägisibulad on puruks taotud, õnneks tavalisemad nimetud aga ka ühe peenemat sorti sibuliku pidin kiiresti potti toibuma istutama. Algul kahtlustasin vareseid aga paar päeva hiljem nägin ise kuidas üks harakas kivilasse lendas ja uudishimuliku pilguga endale tegevust otsima hakkas. Laenasin Lindalt tuuleveskit, see kriuksub ka koleda häälega ringi käies ehk aitab uudishimulikke tõrjuda. Eriti kui meeles on aeg-ajalt ta asukohta vahetada.

Läti Riiklikus Botaanikaaias

Kui eelmisel suvel tegime kiirretke Riias asuvasse Läti Ülikooli Botaanikaaeda siis sel aastal sai reisisihiks võetud Salaspils ja Läti Riiklik Botaanikaaed.

Juba 1898. aastast asus Salaspilsis puukool ja kindlasti jõudis osa sealsetest tamedest ka botaanikaaeda, mis asutati kunagise puukooli kohale 1956. aastal. Botaanikaaia pindalaks on 129 hektarit, seega üsna ühte mõõtu Tallinna botaanikaaiaga.

Väga meeldivaks üllatuseks olid botaanikaaeda tutvustavad infotahvlid, mille tekst oli kolmes keeles - läti, inglise ja eesti! Nii tekkis juba botaanikaaeda sisenedes tunne, et oled tõeliselt teretulnud külaline. Kahjuks olid edaspidised tahvlid ainult läti keeles, isegi inglise keelt ei õnnestunud leida.

Kuna botaanikaaed on suur, on mõnetunnise külaskäiguga kogu kollektsiooni haaramine võimatu. Ja ma ei võtnudki seekord eesmärgiks mingisse kindlasse punkti jõuda vaid pigem muljeid koguda.
Jalutasime ringi, mina pikemat trajektoori ja Jürgen Kaisaga veidi lühemat teed pidi.

 Kõigepealt imetlesime Lätis aretatud pargiroose. Lugesin, et suurima panuse kurdlehise kibuvitsa hübriidide aretamisel on andnud botaanikaaia teadlane Dzidra Rieksta, kelle nimel on 22 rosa rugosa sorti, teiste hulgas ka näiteks minugi aias kasvav `Ritausma`. Aga võis näha ka uuemaid sorte nagu 2011. aastal Dzidra Rieksta poolt aretatud roos `Maija`, mis on oma nime saanud Turaida roosi legendi järgi.

Edasi jäin mina pojenge imetlema ja Kaisa jalutas koos isaga suure kasvuhooneni. Sisse neid sinna millegipärast ei lastud, ei hakanud minagi siis trügima, kas väljas vähe vaadata!

Pojengid olid istutatud keset imeilusa muruga platsi, nii et siltide vaatamiseks tuli tahes-tahtmata murul trampida. Kuigi botaanikaaia sissepääsu ees oleval tahvlil oli selges eesti keeles kirjas, et murul võib kõndida, tundsin ennast siiski kehvasti. Eriti sellele vaevale mõeldes, mis sellekevadise kuivusega peab nii kauni rohelise muru säilitamiseks nägema.

 Esmaspäevasel päeval oli töötajaid botaanikaaias igatahes väga palju näha. Pea iga peenra juures oli kaks-kolm tööasendis aednikku.

Alpitaimede ala oli pisike ja jäi Läti Ülikooli botaanikaia omale alla.

Kõige põnevam osa botaanikaaiast oli minu jaoks peenrad okaspuudega. Huvitav oli vaadata kui suureks tegelikult need pisikesed okkanupsikud kasvavad, kui neile aega anda. Kahju, et Kaisa parajasti isaga kusagil ringi jalutas, oleks hea olnud umbes 85 cm mõõdupuu kõrvale panna.

Pinus mugo `Mini Mops`

Silt ütles, et Picea abies `Luua`

Picea glauca `Alberta Globe`

Okaspuupeenar koos käpalistega

lähivaates...

Mida tahapoole jalutada seda looduslikumaks üldpilt muutus, peenardest sai mets.

Kui eespool oli aednikke kobaras koos, siis `tagaaed` sai iseseisvalt hakkama. Silte puude juures ka ei näinud.

Korraga leidsin aga salaaia. Nelinurkne väike maalapp oli kõrge rohelise võrkaiaga ümbritsetud ja aiavärav oli lukus, mis lukus. Salaaias lendas palju linde, ilmselt oli neil hea seal segamatult toimetada. Piilusin aiavarbade vahelt sisse, põnev!

Tagasitee ringiga ümber paisjärve oli igavavõitu. Rohkem silte puude juurde, seltsimehed lätlased! Aga seejärel suundusin juba botaanikaaia territooriumil asuvasse pisikesse Kalsnava müügipunkti, kus oli jälle vaadata küllalt. Isegi Luua pärli leidsin!

Lisaks sain lahke müüja kaasabil lõpuks teada, mida tähendab läti puukoolide istikute juures olev märge "Atlase". Nimelt on uue sordi registreerimine väga pikk protsess ja niikaua kui sordil ametlikult veel nime pole, kutsutaksegi teda `Atlase`. Müüja silitas hellalt kõrvalolevat puud ja teatas, et kui kadalipp läbitud, saab see puu endale sordinimeks `Latgale`, mulle huvipakkunud hallile männile polevat aga nime veel mõeldud. Koju tuli see männike minuga sellele vaatamata - olgu pealegi siis `Atlase`!

Mentaalse arengu tõestuseks

Kui minu aia tingimustele mõelda ei tule kellegi vist kellelgi pähe sellisest kuivusest sõnajalgu otsida. Aga ometi neid sealt leiab. On ida-sõnajalg (Dryopteris crassirhizoma).

Nipponi naistesõnajalg `Ursula´s Red`

Läiksõnajalg (Dryopteris goldiana)

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium)

Sirplehine kiviürt (Woodsia polystichoides). Teda ma kasvatan veel veidi suuremaks ja siis kolib ta kivilasse. Loodetavasti antakse selle tarvis ikka sel hooajal vihma kah.

Tii toodud pisike nimetu sõnajalg.

Aga miks sõnajalad? Nende kevadine lahtirullumine on minu nõrgaks küljeks. Seda võiks imetlema jäädagi.

 Kiusatus sõnajalgu aeda tuua suureneb aga ka seetõttu, et lühikese autosõidu kaugusel asub sõnajalgade kasvatamisega tegelev Enno talu. Olen igal aastal leidnud sobiva varjuaiaga sõbra, kellele mul on hädasti - väga hädasti, vaja kingituseks sõnajalgu viia. Et oleks ikka ettekääne Enno talu varjuaias veidi ringi jalutada.

 Millegipärast lähen koju tagasi alati kahe potiga, ühes sõnajalg varjuaiaga sõbrale ja teises sõnajalg eneseõigustusega "küll-ma-ühe-varjulisema-koha-ikka-leian". Sel aastal tõttas appi Muhedik, kes minu kaudu Enno talust mõned sõnajalad tellis. Oligi põhjus jälle sinnapoole sõita.

 Sain imetleda sõnajalaaedniku "porgandipeenart".

Sõnajalg mida ei osteta. Sõnajalatalu perenaise sõnul ei tunne nende iluduste vastu keegi huvi ja ta on neid ajaloo vältel müünud vaid viis potti. Või noh, minu külaskäiku arvestades nüüd siis kuus! Dryopteris dialata stansfieldii. Kas pole imeline?

Rohe-raunjalg, kasvab Eestis ka looduslikult kuid on väga haruldane I kategooria kaitsealune liik. Talu vanaperenaine olevat aastaid proovinud seda sõnajalga aias kasvama saada enne kui õnnestus.

Pildid ei suuda minu mõnusat jalutuskäiku edasi anda - no vaadake vaid!

Sõnajalatalu kohta Internetist lugedes leidsin säärase lõigu:

 "Inglise botaanik Abraham Stansfield kirjutas 1858. aastal oma sõnajalakataloogis: „Lilleõite erksaid värve imetlevad kõige madalama intellektiga inimesed, aga et hinnata vääriliselt sõnajalgade vormi ja tekstuuri ilu, see nõuab mentaalse taju kõrgemat taset ja arendatud intelligentsust. Seepärast saab kasvavat huvi sõnajalgade kasvatamise vastu pidada mentaalse arengu tõestuseks.“