Hall ja vihmane

Juba mitu päeva on väljas hall ja porine, taevast tilgub aeglaselt vihma. Siiski on õhus see miski, mis eristab kevadist hallust ja pori sügisesest. Lisaks võib vihma vaheaegadel kuulda tihaseid hääleproove tegemas ja ööl vastu esimest märtsi ärkasin ma kella seitsme ajal hommikul väljast kostva jämedahäälse kassiserenaadi peale. Kalender on märtsikassidel selge.

Eelmisel nädalal piilus korraks ka päike, kasutasin juhust ja püüdsin aia pildile

Huvitav asi nende kassidega, neil paistavad olevat väga kindlad liikumisteed ja rajad. Üks suur magistraal läheb igal juhul läbi meie aia, mis nüüdseks on lume alt välja sulanud. Aiast läbi voorivate karvaste näod hakkavad juba tuttavaks saama, on ikka igasuguseid triibikuid ja punaseid, siledamaid ja karvaseid, klanitud kiisusid ja aguliröövleid. Praegu meelitavad neid möödaminnes ka minu peenarde pehme mullaga vabad alad - teadagi, mis eesmärgil. Pidin Tii eeskujul hernekepid mõnele kohale risti-rästi peale laotama, et liiga usinalt ei kraabitaks.

Kuigi mind aiatööd veel ei meelita, käime Lindaga ilusama ilmaga aias jalutamas ja vaatamas, kuidas ninakesed maapõuest tõusevad, mõne nina üle tunnen rõõmu, teisi aga tahaks maapõue tagasi kamandada, et vara veel.

Lumikellukesed meil veel ei õitse aga ninad on väljas küll. Lumeroose see-eest saab juba lapsega nuusutamas käia (kohustuslik osa kui Lindaga lilli vaadata).

Purpur-lumeroosi puhul peab meeles pidama, et lisaks kaunite kellukate eemalt imetlemisele tuleb ikka õie sisse ka piiluda.

Ja kuigi näoraamatu aiahullude külviõhin ja märtsialguse rohimine panevad mind üldjuhul silmi pööritama, avastasin järsku, et veetsin oma tänase hommiku vihma käes istutades.

Sain ootamatult kastitäie lumikellukeste omanikuks - lahke andja arvas, et mul neid aias pole. Aitäh kinkijale -  lumikellukesi ei saa kunagi olla liiga palju. Oma üllatuseks avastasin, et kui veel nädal tagasi ei saanud ma taimesilti tagasi maasse lükata, sest maa oli jääs, siis nüüd sai juba täiesti edukalt istutustööd lõpuni viia. Torkasin uustulnukad õunapuu alla murusse, järgmisel kevadel on siis veel rohkem kevadilu oodata.

Ka külvitööd läksid täna lahti, küll ainult kiiretel kulinaarsetel eesmärkidel. Külvasime Lindaga kress-salatit ja herneid. Ikka selleks, et varsti hernevõrsetest tehtud salatit proovida.

Külvide keskel õitseb lumekupp, mis minu aiast seni puudu oli. Nii et ka esimene rohevahetus tehtud. Panin ta esialgu potti aga huvitav, kas peaksin kohe õue viima või mitte? Arvan, et üks lumi tuleb märtsis kindlasti veel aga eks elu näitab.

Puhas kunst

Tegelikult tahtsin ma selle postituse juba enne teha, kui sõpradega jutt koduste kunstiteoste peale läks, nüüd sain lihtsalt viimase tõuke pildid arvutisse tõmmata.

Kõigepealt suur-suur tänu Linda ja Kaisa onu Jaanile ja tädi Triinule, kes lastele jõuluks näpuvärvid kinkisid. Kuna väljas on jätkuvalt tatine ja libe ja hämar, siis otsustasin ühel päeval putukad maalima panna.

Esialgu oli Linda veidi kahtleval seisukohal. "No kuidas ma panen oma näpu sinna värvi sisse...."

Aga siis läks lahti, taieseid sündis kiiremini kui ema pabereid ette tassida jõudis

Kaisa sai ka käe värviseks aga Linda oli puhtas vaimustuses. Sündis mitu vahvat teost, kus peal olevat kiisu ja emme ja elevant. Laps on ikka tõeline esteet, kuigi ema üritas ka hoogsamat värvijoont propageerida jälgiti väga hoolega, et erinevad värvid paberil üksteisega kokku ei puutuks.

Kuna teoseid sai palju, arendasin järgmisel päeval teemat edasi ja lasin Lindal kollaažitehnikas õnnitluskaarte valmistada. Otsisin oma varudest välja erinevaid auguraudu, pabereid ja liimi ja andsin lapsele ohutud tömbi otsaga sik-sak käärid pihku. Lõikamine nägi küll rohkem kääridega rebimise moodi välja aga seda vahvamad taiesed said. Pildil on puhas õhin!

Kuna endal tuli ka meisterdamise tuju, lõikusin katki värske Juhani puukooli kataloogi ja tegin paberlilli :D Lõpuks panime oma tööd liimipüstoliga kokku ja sellised nad said. Lill on minu tehtud, kõik ülejäänu on Linda fantaasia ja kätetöö.

Ja sellist jonni pole meie peres veel olnud kui nelja tunni möödudes pidi söögiajaks meisterdamise katki jätma. Kivi minu kapsaaeda - peab vist sagedamini lapsega koos meisterdama.

Lõppu Kaisa kunstiteos ka:

Lipp lipi peal ja lapp lapi peal

Määbruar kestab. On kätte jõudnud see aeg aastast, kus minu ind käsitööd teha vaikselt raugema hakkab aga aias toimetamise isu pole veel kätte jõudnud.

Selletalvine haapsalu sall on kootud, tuleb veel see kõige tüütum üle koera saba ronimine ette võtta ja ta kokku õmmelda ning venitada. Savitoas valmib vaikselt lisa mu roosiserviisile

 Käsitöö vallas on üks asi, mida üritan alati vältida - see on õmblemine. Seetõttu oligi jõuluaegne nukuriiete õmblemine minu jaoks nii suur ettevõtmine ja ilma Märta abita poleks vist sellegagi toime tulnud. Seda enam imetlen aga teiste uhkeid töid. Ühe suure ja uhke töö tõin Lapibutiigist koju ka.

Sipsikud ronisid kohe uue teki peale poseerima, kohe näha et tütarlapsed

 Kaisal on alati hea meel kui õde parasjagu temaga tegeleda viitsib, siis on kilkamist terve ilm täis.

Nagu paljudel teistel lapsevanematel ketrab ka meie kodus lapse tungival soovil sageli Curly Stringsi laul "Kauges külas" ja kui väikeselt Lindalt küsiti, et kelleks sa saada tahad, vastas laps tõsimeeli, et "Pruuniks!" Ju siis jäi küsimus veidi arusaamatuks ja seostus hoopis lauluga.

Nüüd aga räägib Linda juba nädal aega, et tema hakkab suureks saades lennukit juhtima ja sõidab kaugele. Vanemad muidugi arvavad, et plaan on tore aga parem kui laps vanematest väga kaugele lendama ei hakka. Ehk on tulevikus Tallinn- Kärdla liinile pilooti vaja?

Päike ja seitse kuud

Selline see Läänemaa on. Vaevalt sain mina päikese puudumise üle hädaldada kui siin ta on! Juba päev otsa särab aed päikesepaistel, lumi sätendab ja okstele on ilmunud õrn härmatis.

Urr puges valguse eest maja põhjaküljele varju ja häbeneb nüüd veidi, et meid nii kaua ilma päikeseta hoidis

Väike Kaisa tähistas aga eile järjekordset minisünnipäeva. Väike vahekokkuvõte:

Uute oskustena üritab Kaisa ennast igal võimalikul hetkel toe najal istuma sättida. Ilma toeta kipub väikesel iluvõimlejal tema enda suureks pahameeleks tasakaalu puuduma aga kui tugi kõrval, pole häda midagi

Lisaks tehakse usinalt kätekõverdusi

Aga ma kohe ei saa torkamata jätta, et vaatamata lähedaste kõrgetele ootustele kõndida vaene väike seitsmekuune ikka veel ei oska, nii et karja minekuga on aprillis vist kehvasti.

Eks see teise lapse elu ole ikka raske. Kui Linda puhul rõõmustati iga uue edusammu üle, siis Kaisa suhtes oleks täiskasvanutel nagu kuhugi kiire. Minul hakkab sellistel puhkudel igal juhul Kaisast kahju -  andke ikka aega atra seada, las laps kasvab rahus.

Mis sai päikesest?

Lõunaosariiklased kiitlevad viimasel ajal sageli sellega, et nemad olla päikest näinud. Meil siin metsikus läänes on ainult suur libedus ja väike külm. Lund on kah, vähemalt kahe lumememme ja Linda suusatamise jagu (katse meetodil tõestatud). Päikest pole. Sellistel hetkedel on mul alati kahju, et mul pole püsivust aiapäevikut pidada, sest kui arve võtta ei ole, tuleb arvata. Praegu ma arvan, et ma pole juba kuu aega päikest näinud. Kus ta siis jäi?

Urr neelas alla! Vaadake ise kui ei usu:

Kui te nüüd arvate, et väike Linda ehitas, siis pean veidi häbenedes tunnistama, et eksite. Veelgi hullem, laps oli sel ajal hoopis ära vanaema juures.

Teretasin pühapäeval üle aia Märtat ja viisin Kaisa õue tuttu. Tagasi tulles nägin, et Märta, va kavalpea, lustib oma aeda suurt ja rinnakat lumememme ehitades. Tahtsin ka lõbutseda ja nii see Urr sündis. Vaatepilt oli kindlasti tore - suur sula ja kaks parimates aastates naisterahvast kumbki oma aias üksinda omaette nohisedes lumememmesid ehitamas.

Väike väänik, anna asu....

Vahepeal midagi vanavanematele ka - Linda suusatab ja Kaisa võimleb

Väike Linda käis täna vanaema juures külas. Õhtul räägiti emale õhinal kuidas vanaisa suusad korda tegi ja Linda vanaemaga suusatas. Kuna lund eriti ei olnud siis rohu peal. Kukkus ka aga haiget ei saanud. Kõlas nagu tõeliselt tore päev.

Emal kodus nii tore ei olnud, terve päev möödus koristades. Aga Kaisa harjutas samal ajal usinalt käputamist. Päris hästi tuli juba välja. Ainult, et selleks ajaks kui Mamma meile Skype´i teel helistas ja Kaisa oskusi näha tahtis, oli pisike iluvõimleja juba väsinud, mis väsinud. Õnneks püüdsin uued oskused videosse, kes tahab, see piilub:

Aialinnud jäidki lugemata.... ju jõuab!

Jälle koid?!

 Meie majas on tegelikult veel üks liik koisid. Need koid ei tee küll eriti pahandust, pigem nahistavad omaette kusagil nurgas. Koide välimääraja annab nimeks "harilik raamatukoi". Peale Kaisa sündi pole ma neid  tegutsemas märganudki aga tundub, et tubane jaanuar on mõned välja meelitanud.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin taimetabelist, siis raamatutabel sai tehtud juba mitu aastat tagasi. Tõuke selleks andis raamatupoes käik kui ma õnnelikult järjekordse Pratchettiga koju saabudes avastasin, et sama raamat vaatab riiulist rõõmsalt vastu. Siis jõudis kätte kolimine uude koju ja raamatud tuli nagunii riiulist välja võtta ja transpordiks ära pakkida. Tekkiski sobiv võimalus oma raamatukogu kirja panna, et enam selliseid eksitusi ei juhtuks. Praeguseks on neid kirja saanud ilus number - 1828. Jah, kui nii edasi siis ilmselt peame varsti ise välja kolima või mõtlema haruraamatukogu avamisele.

Aiaraamatute sektsioon selles kollektsioonis on aga täielikult vananenud. No vaadake ise:

Hauschlag des Wissens. Das Pflanzenreich (ca 1900)

Natuke uuem väljaanne:

Sellest võib juba ka kasulikke näpunäiteid leida nagu näiteks selline peatükk:

Mis peaksivad aias aset leidma?

       Kõige pealt aetagu aia jaoks määratud platsile, mis ikka ühe küljega elumaja külge peab puutuma, kas nööri järele õiged või moodsate painutuste ehk kõverdustega jalgteed sisse. Kahele poole teesid tuleksivad 4 jalga laiad peenrad teha, kuhu siis ilusaste ridamisi viljapuud ja nende vahele marjapõõsad niiviisi tuleksivad istutada, et õunapuude vahet 3 sülda ja marjapõõsaste vahet 5 jalga jääks.

Peale viljapuude oleks soovitatav, et mõned õie- ehk ilupõõsad, nagu akatsiad, ehtsad sirinad ning jasminid jne., kuhugi sündsasse paika aeda istutataks, mis siis oma õitsmisega meie aeda ilustaksivad.

Niisama tuleks peale ilupõõsaste elumaja lähedusesse aeda ka mõned lilleplatsid asendada, mille peale siis kevadel mõned suilille-taimed istutatagu, mis seal siis enamaste õrnema soo hoolitsemisel meie silmavaadet oma õie-iluga rõõmustaksivad ja ka oma magusa õielõhnaga halvemaid lõhnasid maja ümbruses tunda ei laseks.

Niisamuti soovitatav oleks seal, kus rohkeste lustlikku noorsugu on, ühetasane lage liivaga kaetud mänguplats sisse seada, kus siis väiksemad mudilased lihtsalt liivaga mängides, suuremad jälle kas palli viskamise või veeretamisega aega võiksid viita.

Peale mänguplatsi tuleks aeda ka tükike haljast murupinda jätta, kus siis vanemad inimesed kas mõne puu või põõsa vilus võiksivad pikutada, et sel kombel oma tööst väsinud keha puhata ning laste mängu pealt vaadates ennast rõõmustada.

Peale juure ehk keeduvilja-peenarde olgu ka mesilindudele aias asukoht lubatud, sest et need virgad loomad oma õielt-õiele lendamisega oma tasast, mahedat suminat sünnitades aeda nagu palju elavamaks ning ilusamaks muudavad ja peale kõige selle veel õitest mett otsides viljapuid ja marjapõõsaid vilja kandmiseks sugutada aitavad.

Tuleks ka veel selle eest hoolitseda, et õige rohkeste laululindusid aeda asuks, sest et need väikesed suliskuuelised aeda meil mitte ainult mitmesugustest kahjutegevatest putukatest puhastada ei aita, vaid suveõhtutel oma laululugudega ka meie meelt rõõmustavad, nii et nad meie hinges seeläbi nagu õrnemaid tundmusi äratavad.

Veel mõned aiaraamatud enam-vähem samast ajast:



"Maanaise tähtsamaid ülesandeid ja muresid on maakodu korraldamine ja kaunistamine ning selle kaudu maarahva elu ilusaks ja elamisväärseks muutmine. Päälegi on kodu iga rahva kultuuritaseme peegel. Kui meiegi tahame olla ja jääda kultuurrahvaks, siis peame hoolitsema ka selle eest, et pilk sellesse peeglisse oleks kaunis ja külgetõmbav."
(Maakodu lähem ümbrus, selle korraldamine ja kaunistamine. 1935)



Mathieseni Dendroloogiat(1934) ei raatsinud ma kaua osta kuni leidsin sobivalt kapsastunud variandi, ilma nahkköiteta, mille hinnast jõud üle käis.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on mul riiulis ikka mõned uuemad aiaraamatud ka aga neist on juba siin ja seal kirjutatud. Ehk mõni teine kord.

Tubane jaanuar jätkub

Tubase jaanuari järgmise tegevusena sain valmis oma aia taimede nimekirja. Kasutasin selleks valmis exceli vormi, mida Tii lahkelt kõigiga jagas. Küsite, et miks peaks keegi raiskama aega selleks, et sellist tabelit üldse teha? Liiga palju vaba aega käes, koid sõid lõnga ka ära ja enam tõesti mitte midagi muud pole teha?

Tegelikult on selline asi mingil hetkel hädavajalik, et säiliks ülevaade, mis kasvab ja kus kasvab. Eriti kui suur osa taimedest on saadud rohevahetuse käigus pisikeste tittedena või ise seemnest kasvatatud.

Aegade algusest olen pidanud ühte kaustikut, kuhu olen kirjutanud kõigi saadud taimede nimed, lisaks joonistanud oma köögiviljakasvatuse tarvis lihtsa aiamaa plaani viljavahelduse säilitamiseks. Et mitte oma aedvilju igal aastal samasse kohta maha panna vaid vastupidi jälgida, milliseid eel- ja järelkultuure oleks sobilik oma pisikesel aialapil õigesse kohta paigutada. Mälumahtu mul selleks tegevuseks vajalikul määral kahjuks pole.

Eelmisel suvel õnnestus mul aga mingil hetkel tõdeda, et olen oma aiavihiku ära kaotanud. Jõudsin juba päris paanikasse minna enne kui taipasin sahtlid eest ära tõmmata ja kirjutuslaua sügavusse kadunud vihiku uuesti päevavalgele tuua. Nii et nüüd siis tagavarakoopia arvutisse.

Tabelit koostades avastasin, et päris palju kasvab mul selle nimega taimi. Eks kevadel peab jälle pildistama ja määramisabi küsima hakkama.

Selle nimega taimi kasvab kindlasti ka aga nendega tegeleme kevadel:

Aga üldiselt tuli tabelist välja, et ma olen eelmisel aastal kokku hamsterdanud, ei rohkem ega vähem kui 186 uut taimeliiki. Ja seda ilma terve karja kellukateta, mida mulle kokkutulekult saadeti ja millele ma alles järgmisel suvel nimesid juurde otsima hakkan.

See number tundub eriti suur ka seetõttu, et ta moodustab enam-vähem poole kõigist mu aia taimedest. Nii et taimetabeli koostamine on vägagi korralekutsuv - järgmisel suvel vähem kokkuhamsterdamist (natuke ikka aga mõistlikkuse piirides), rohkem taimede kasvatamist, tundma õppimist ja ilmselt ka suuremal hulgal taimetõstmist.

Et lõpuks siis katse-eksituse meetodil selguks, kes ennast siin kõrbetingimustega aias õigustab ja kes mitte. Kes kasvab hiiglaseks ja kes jääb pisikeseks kribalaks. Ning kuhu ja kuidas need uustulnukad paigutada nii, et asjal ka mingisugune nägu ja tegu oleks.

Kes veel aru ei saanud, siis see viimane silt on nali -  meie nimelt lubasime, et nii heas kui halvas...

Tubane jaanuar ehk igas halvas leidub ka killuke head

Nagu ma osadele sõpradele juba kaebasin, tabas mu lõngavarusid ootamatu koirünnak. Vastikud tegelased olid hauganud kolme-nelja haapsalu salli lõngapooli, pistnud täielikult nahka ühe helesinise meriinovilla toki, proovinud hammast ühe Linda sviitri peal ja pugenud seejärel mu viltimisvilla kasti järgmist eluetappi ootama.

Aga mina olin sunnitud oma mõnusa jaanuarikuise oleskelu katkestama ja hakkama verandat kraamima. No ikka sedasama, mille üle ma abikaasaga vaidlesin, et "Ei, MEIE verandast ei saa mitte mingil juhul kolikambrit! Ja kus ma nüüd oma käsitööasju, kaltsuvaiba kaltse, lõngu ja Lindale veel suuri ja juba väikseid ja Kaisale veel suuri ja juba väikseid riideid ning kõiki neid "ehk-läheb-taris!"-asju hoiustan. Nagu te juba kindlasti aru olete saanud, on tegemist tõelise koiparadiisiga.

Pärast kahte päeva kraamimist oli plats puhas. Kuna lubas külma, viisin koid koos lõngakottidega lootusrikkalt väliööbimisele grillikotta. Kahjuks meil siin erilisi temperatuure ei tulnud ja koid said lihtsalt meeldiva välisreisi osaliseks.

Seejärel võtsin kasutusele Futu väärt nõu ja hoiustasin kõik lõngad ja maitsvamad riided plastkarpidesse. Kui enne oli mul koide aroomiteraapiaks pakkuda oma aia lavendlikimpe, siis nüüd kavatsen Futu eeskujul ka sookailu kasutusele võtta. Mingi feromoonpüünise panin kah üles. Linnast toodi geeli moodi peletajat ka aga see haises küll nii, et enne kolime meie ise kogu perega välja, kui koid.

Aga igal juhul on kolikamber nüüd korras ja asjad kenasti kastides, aitäh Futu, hea nõu eest! No ja tegelikult peaks vist koidele kah aitäh ütlema, hulk tubaseid toimetusi jälle tehtud, mida ilma väikese nügimiseta küll poleks viitsinud teha. Kevadel peab ju veranda juba selline välja nägema:

Alustasin uut kudumistööd, et koidele  lõngavarude vähendamisel väikest konkurentsi pakkuda. Ja väikesel Lindal on muidugi lõbu nüüd laialt. Läheb riidekappi, paneb ukse seestpoolt kinni ja hammustab mu kleite - koi, mis koi!

Kaisa kuus kuud

Ja ongi pool aastat mööda läinud. Võibolla ei tundugi argipäevases saginas olulise ajavahemikuna aga nii pisikese tegelase jaoks siiski tähtis verstapost. Palju õnne Kaisa!

Vahetult enne uue aasta saabumist õppis Kaisa ära selja pealt kõhuli keeramise ja nüüd lõbustatakse ennast selle tegevusega usinalt. Väga hästi on selge asjade krabamine, olgu selleks siis käeulatusse ununenud ajaleht või suurema õe juuksed. Ka isa prillid saadakse märkimisväärse osavusega ninalt oma pihku.

Jõululauas sai Kaisa ka esimese lusikatäie "päris toitu". Loomulikult oli selleks kõrvits - mida muud jõuluajal ikka süüa. Esialgu peab küll leppima püree kujul pakutavaga. Kui alguses tegi Kaisa sellise söögi peale väga kahtlevat nägu ja püüdis ettevaatlikult keeleotsaga seda ollust maitsta, siis nüüd oodatakse juba nagu linnupoeg suu lahti uut suutäit.

Ainult magamisega on jätkuvalt keeruline. Kole asi see uinumise hetk - vajud kuhugi pimedusse ära. Sellist jama tuleb iga hinna eest vältida! Sõltumata ajast kui ema õhtul Kaisat magama panema hakkab, saabub uinumine kusagil 2 ja 3 vahel öösel kui enam võidelda ei jaksata. Hommikune uni kestab see-eest poole lõunani, siis võib juba magada küll.