Lõppev nädalavahetus sai jälle väga tegus. Laupäeva hommikul käisime Käsitöömajas
Riho Toomra näituse avamisel. Uskumatu ikka milliseid kunstiteoseid seal näha võis, ühe sellise kudumiseks läheb autori sõnul paar kuud aega ja tegemist on tõeliselt peene näputööga.
Näitus on Ristil avatud veel nädal aega, tulge imetlege ka!
Käsitöömaja ees toimus ka väike taimelaat, uudistasin seal veidi ringi. Põhiliselt pakuti suvelilli, tomati- ja maitsetaimi. Neil oli loomulikult ka kõige rohkem minekut. Püsikutemüüjal, kes muuhulgas põnevaid sõnajalgu, jumalatelilli ja ülasesorte pakkus, tundus seevastu äri kehvemini minevat. Nojah, erinevalt amplitest enamikul püsikutel ju praegu "suurt punast tutti" küljes polnud.
Ostsin siis nende lohutamiseks ühe kirjulehelise maikellukese, hariliku jumalatelille ja ühe topeltõielise metsülase. Õhtul kodus avastasin, et kuigi sildid olid taimepottides kenasti olemas, olid absoluutselt kõigi kolme taime puhul need vigased, tähevigadest ma ei räägigi, liigi- ja sordinimed olid pandud nagu Jumal parasjagu juhatas. Kui ülejäänute juhul aitas sõber Google mõistatada siis ülase puhul ma nüüd ilmselt ei saagi teada, kes ta selline täpselt on. Lohutuseks olid taimed ise väga ilusad ja lopsakad.
Edasi asusime teele Neeme küla poole. Plaan oli tee peal läbi käia ka Kristiine Aiakeskusest. Kuna minek oli kindlaks kellaajaks ja aiakeskusesse planeeritud aeg piiratud, olin teinud korraliku eeltöö - uurinud kodulehelt meelepärased taimed välja ja varustanud ennast nimekirjaga.
Ettenägelikuks sain ma ennast pidada aga täpselt niikaua kui me sinna aiakeskusesse kohale jõudsime. Olen mina oma elus juba nii mõndagi aiapoodi või puukooli külastanud aga sellist tohuvapohu ja täielikku organiseerimatust nägin esimest korda elus.
Tundus, et taimed olid grupeeritud täiesti juhuslikult, ei mingit süsteemi. Näiteks asusid sama taimeliigi puhul eri sordid täiesti suvalistes kohtades müügiplatsil laiali ning loomulikult ei teadnud sellise korra järgi toimetades ka müüjad ise, kus midagi asuda võiks. Abivalmis, kuid täiesti abitu teenindaja seisis nõutult mu nimekiri peos ja arutles endamisi, kus ta küll viimati soovitud taime näha võis. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui etteantud aja piires taimeplatsil olevat sortimenti läbi kammida ja loomulikult jäi pool soovitust niimoodi leidmata.
Neeme külla jõudes otsisime kõigepealt üles restorani
Ruhe, kus etteruttavalt pühapäevast emadepäeva tähistades lõunat sõime.
Ruhe oli väga õdus ja lastesõbralik, aknast avanes vaade merele ja möödasilkavale
Köögikatale, kes parasjagu fotojahi raames oma perega "Mount Everesti" vallutama asus.
Toidud olid restoranis väga head, eriti meeldis mulle praetud siiakala, mis lausa suus sulas aga ka šokolaadi-juustukook, mida Linda pildil naudib, oli väga maitsev.
Peale lõunatamist ühinesimegi Köögikataga, kes meile kohalikku koolimaja tutvustas, vaatasime ühiselt Fotojahi käigus tehtud pilte, mis Linda lausa üle saali naeru rõkatama panid ja seejärel uudistasime ka loomulikult aias ringi. Köögikata aed oli vahva - pisike aga armas (nagu Kata isegi) ja milliseid kauneid kive seal küll lillede vahel näha võis. Pildistamine ununes uudistamise käigus sootuks.
Õhtul koju jõudes istutasin pimedani nii aiakeskusest ostetud kiviktaimlataimi kui Köögikata jagatut ja kui enne Neemel käiku tundus, et mu aias on nii vähe ruumi ja taimi pole kuhugi panna siis tagasi tulles tundus, et ruumi küll ja poleks probleemi veel paar taimeretke ette võtta. Nii et, Kata, kui ma edaspidi taimede paigutamisega hätta jään, siis ma tulen jälle Sinu juurde Neemele õppima, kuidas seda piiratud oludes edukalt teha ;).
Olen endale nõuks võtnud enne suve saabumist iseseisvalt võimalikult paljudega aiablogijate toredast seltskonnast tutvust sobitada. Nii külastasingi kohe järgmisel päeval
Mildat ja tema aeda. Viisin Linda poolt väljaloositud kingitused talle koju kätte ja saingi ühtlasi jälle ühte toredat ja mitmekesist aeda uudistada. Oli seal alles vahvaid müürijupikesi ja nurgakesi, fotokas ununes kahjuks jällegi kuhugi kotipõhja.
Aalujate blogisid on alati tore lugeda aga siis kui aeda ja inimesi oma silmaga näinud oled, on veel toredam. Aitäh Katale ja Mildale vahvate aiaretkede eest!
