Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal. I osa ja sissejuhatus

Kui kõik jällegi algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Jürgen käis välja hullumeelse plaani, et võiks ükskord sõita ümber Läänemere. Loomulikult mitte tervet marsruuti korraga aga etappidena. Ma pole küll jätkuvalt selles ambitsioonikas plaanis ülemäära kindel aga kui sellesuvise reisi planeerimiseks läks, võtsin keskpunktiks Botnia lahe. 

Kuna mind on alati põhja poole tõmmanud, siis sai Botnia äärest veidi kaugemale ka mindud, et oleks ikka kas või laugeidki mägesid ja tundrut, murakaid täis soolapikesi, leesika ja põhjala pisikeste pajude vaipu jalge all ja sõiduteel kakerdavaid põhjapõtru. Nii et selline see meie marsruut seekord sai.

Kuigi meie kolme põlvkonna matkaseltskonnas polnud ei noorusest nõtru ega vanadusest väeteid, reisisime seekord mugavalt, see tähendab et tsivilisatsioonist kaugele ei matkanud, ööbisime hotellides ja ise söögitegemisega ennast vaevama ei hakanud. Kui välja arvata "Mamma restoran" ehk auto pagasiruumis olev võlukast hea ja paremaga põnnide äkitselt tekkinud nälja kustutamiseks. Kõik mammad ju teavad kuidas lastel söögikohas kõht ruttu-ruttu täis saab aga millegipärast tund aega hiljem kõige ootamatumas kohas taas näljasurm silme ees tundub olevat. 

Tagantjärele vaadates oli meie reis 8-aastasele ehk veidi liiastki, Kaisa jaoks oleks teekond paar päeva lühem võinud olla sest viimastel päevadel oli ta minu meelest juba hommikul üles tõustes väga väsinud ja lötsis moega. Aga mis teha  - veidigi põhjamaa moega maastikule jõudmiseks tuleb tubli tükk maad läbida.

Reisi planeerimisest ka paar sõna. Minu üllatuseks on (Põhja?)-Rootsi turisminduse koha pealt vanamoodne riik, Internetist naljalt vaatamisväärsuste ja matkavõimaluste kohta infot ei leia. Kui on olemas rootsikeelnegi lehekülg, mida google translate-i abil söödavaks teha, on vaene turist õnnega koos. Midagi leiab valdade (kommun) rootsikeelsetelt kodulehtedelt. Aga üldiselt tundus kehtivat põhimõte  "kohalikud teavad ju ise ja teistel pole vajagi!". 

Juba koha peal olles olid kõik infopunktide töötajad aga loomulikult väga sõbralikud ja abivalmid, vähesele inglise keele oskusele vaatamata. Samas jõudsime ka mõnest huvitavast kohast (kaljujoonised) mööda sõita sest me lihtsalt ei teadnud, et need meie teele jäävad.

Aga eks ta ole - suurriigi asi. Võtsin reisile kaasa Tõnis Arnoveri raamatu "Rootsi. hiilguses ja varjus" aga tiheda programmi tõttu jõudsin reisi ajal vaid pool läbi lugeda. Oli huvitav meeldetuletus milline suur ja võimas impeerium Rootsi kunagi olnud on. Rootsi varane ajalugu meenutas hirmsasti "Troonide mängu", kus verised võimuhaaramised sugugi haruldased polnud. Aga oli ka rahulikumaid valitsejaid nagu 1751. aastal kuningaks saanud Adolf Fredrik, kelle kohta raamat kirjutab:

"Adolf Fredriku põhihuvideks olid söömine ja käsitöö. Ajalukku on temast maha jäänud treitud tubakatoosid ja mälestus, et ta suri pärast vastlakuklite söömist."

Vastlakukleid meie oma reisil ei kohanud, ilusat käsitööd aga küll. Sellest aga juba mõni teine kord....