Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, II osa - muuseumirotid

 Näoraamatus avaldasid sõbrad ettevaatamatult soovi ka muuseumikülastustest rohkem kuulda. Ise te seda tahtsite, olge siis valmis pikemaks lugemiseks :)

Oleme perega suured ajaloo-, pärandi- ja muuseumisõbrad. Nii sai ka Rootsimaal selle pilguga usinalt ringi vaadatud. Tänapäeval pole muuseum ammu enam koht, kus tolmusesse talutaresse on vana koli kogutud ja sissepääsule nöör ette tõmmatud, mille tagant igavlevad külastajad riiulil unustusse vajunud puidust õllekappa võivad piiluda. Vastupidi, enamasti on just muuseum see koht, kust võõras riigis saada põnev ülevaade mingi paiga loo ja inimeste kohta. Ehk siis - koht, kust alustada.

Mis mulle eriti meeldis Rootsis külastatud muuseumide juures, oli see, et paiga looga ei olnud kinni jäädud mingisse kindlasse ajastusse vaid tuldi julgelt tänapäeva välja. Nii moodustasid maastik, loodus, inimesed ja aja kulg üheskoos terviku.

Saami käsitöö näitusel Ajtte muuseumis oli rohkelt välja pandud saami käsitööd, mida põhjasaamid kutsuvad duodji. Näha võis uhkeid saami vöösid traditsioonilise riietusega kandmiseks aga ka koorma sidumiseks või seljakotirihmadeks....

...uhkeid luust ja sarvest nikerdatud noatuppesid, toose ja lusikaid. Muster lõigati noaga ja värviti sanglepa koortega punakaks.

Tetri kujutavad luust toosid

Kase juurtest punuti vorme põhjapõdrajuustu valmistamiseks, soolatoose ja korve.

Juustuvorme tehti ka puidust, kas pole ilusad? Kui lehmapiim sisaldab keskmiselt 3,8 % rasva, siis põhjapõdrapiim 22,5%. Küll aga saab lüpstes seda väärt kraami ühelt loomalt alla liitri päevas.

Põhjapõtrade rakmeid ja nahkesemeid kaunistati tina ja hõbeda sulamist niidiga. 20. sajandiks oli see oskus pea täielikult kadunud, õnneks leidus käsitööline, kelle ema veel peent tööd mõistis ja kes oskuste edasiandmise ja koolitamise oma südameasjaks võttis. Nii on tänapäeval vanad töövõtted taas au sees.

Saamid vahetasid nahka, karusnahka, kuivatatud kala ja põhjapõdrajuustu turgudel villa, soola ja muu vajaliku vastu, mida nad ise ei tootnud. Kogu saadud tulu investeeriti hõbedasse, olgu siis uhkete kraele kinnitavate kaunistuste, vööde, lusikate või peekrite kujul. Hõbeesemed osteti Norrast või Rootsi rannikulinnadest hõbedaseppadelt. Küll aga nikerdati vahel luust, sarvest või puidust valmis mudel, mis sepale eeskujuks anti.

Saami rahvuslike kostüümide kraed on eriti uhked. Pisikeses Arjeplogi linnas asub Hõbedamuuseum, kuhu on 1960. aastatest alates kokku koondatud suurim saami hõbeda kollektsioon. Pildil olev kaelus kuulus Sara Brita Steggole

Ülemisel fotol on Sara Brita sama kaelust kandmas ja alumisel on ta perekonna väärtesemed edasi pärandanud oma tütrele Brita Mariale.

Mulle meeldib, kui muuseumis pole lihtsalt vitsikud või totsikud vaid igaühel nendest on ka oma lugu, side mineviku ja esivanematega. Ja Rootsimaa muuseumidest võis leida põnevat ja meie jaoks harjumatut nagu näiteks sarvest tehtud lutt, kuivatatud põhjapõdraveri toiduainena, väike nui kalamarja katkitampimiseks, et sellest pannkooke teha (kalamarjakooke on tehtud ka Alutagusel aga sellist spetsiaalset nuia nägin mina esimest korda) või siis matusekompvekid. Rootsis kingiti nimelt matuselistele kurval päeval kompvekke, mis polnud mõeldud söömiseks vaid kurva päeva meenutamiseks. Kahjuks ma ise neist pilti ei teinud aga laenan ühe Internetist

Ja kui te nüüd küsite, et mida küll tegid meie 10- ja 8-aastane, sel ajal kui meie süvenenult vana hea Rootsi ajalooga tutvusime, siis vastus oli, et tutvusid samuti muuseumidega...

keetes saami onnis teed...

....püüdes põhjapõdrarakendiga kihutades väikest palli pesasse ajada

...müües üksteisele turulettidelt kuivatatud kala, põhjapõdrajuustu ja muud vajalikku, joonistades kaljujooniseid, või püüdes mängusääski, mida imiteerisid vastiku pinina saatel tööle lülituvad lambikesed.

Aga need olid vaid mõned killukesed külastatust, soovitan soojalt:

Ajtte muuseum Jokkmokis 

Lycksele metsa- ja vabaõhumuuseum 

Arjeplogi hõbedamuuseum 

Lulea vanalinn ja vabaõhumuuseum 

ja tagasiteel jõudsime ka Kesk-Soome muuseumisse ehk KEMU-sse, mis jättis igavale kodulehele vaatamata ääretult sümpaatse mulje ja oleks väärinud pikematki külastust kui tunnike, mis meil enne sadama poole edasikimamist aega oli.