Reisisellid - lasteta Lätti

Puhkuse teine pool läks reisimisele ja niigi rohtu kasvanud aed pidi veel mõnda aega ise hakkama saama. Kõigepealt käisime kahekesi traditsioonilisel suvisel Läti reisil. Lapsed said mammaga aega veeta sest neil on tekkinud hirm pika autosõidu ees.

Lihtsalt üks teeäärne mõis. 1860 aastal ehitatud Odziena mõisa peahoone hävis tules 1905. aastal

Reisi plaanides sai seekord kaardile tõmmatud ringe kohtade ümber, kuhu me eelmistel reisidel veel sattunud ei olnud, ehk siis valgete laikude likvideerimise reis. Nüüd peaks kuue suvega küll Lätile tiir peale olema tehtud, vaid Dundaga loss jäi meil vaatamata. Ka Jurmala spas pole käinud, ehk lähme talvisel ajal koos lastega.

Ma mõtlesin, et väga pikka reisikirja siia kirjutama ei hakka, kesse viitsib lugeda aga läks vist ikka nii, et reisimuljed on veel liiga eredad ja värsked. Avastasime näiteks Kokneses tõelise kurioosumi - Läti iseseisvusele ja ajaloole pühendatud 22 hektari suuruse pargi Saatuse aed. Pargi rajamine on veel pooleli, osa valmis riigi sajandaks sünnipäevaks aga suur osa tööd on veel ees. Mastaabid on tohutud. Kui interneti piltidelt jättis see pigem veidra ja nõukogudeaegseid memoriaale meenutava mulje siis kohapeal mulle meeldis, isegi ehitusjärgus olevana. Ka külastus oli nutikalt korraldatud - külastamise eest tasu ei võeta, küll aga tuleb maksta auto parkimise eest.

Puid on istutatud palju, nii organisatsioonide kui eraisikute poolt, kohati ehk liigagi tihedalt.

Siia tuleb memoriaal Vaikuse maja, mälestamaks 600 000 repressioonide ohvriks langenud lätlast

Arhitekti visiooni näeb infotahvlilt

Ala keskel on tohutu suur "vallikraaviga" (Pisarate jõgi) eraldatud amfiteater. Kivivalli võib igaüks viia kivi oma küüditatud lähedaste mälestuseks, valli ette on omavalitsuste poolt istutatud 40 tammepuud. Pildilt ei saa ilmselt arugi kui tohutu suur kogu see ala on

Daugava äärde rajatud terrass vaate nautimiseks

Vaade oli tõesti aus

Lisaks ehitatakse parki keskust, kus tutvustada läti ettevõtjaid ja disaini, kohalikke kunstnikke ning nende teoseid, saab pidada konverentse ja kohvik ja muuseum tulevad ka. Ühesõnaga äärmiselt ambitsioonikas ja pikaajaline projekt. Tasub külastamist isegi pooleliolevana.

Millegipärast oli meil käimata ka Liepaja linn. Ajaloohuvilistele soovitan sealset muuseumi, mis on rajatud juba 1935. aastal. Mulle väga meeldis, välja arvatud ehk Läti stiilis tööpuuduse leevendamise meetodid. Nimelt on muuseumi igas toas tüütu tädi, kes sind kullipilgul jälgib ja uksel piletit küsib, nagu sul oleks kuidagi olnud võimalus eelmisest kolmest toast ja tädinäolisest kerberosest  mööda pääseda ilma sedasama õnnetut piletit näitamata. Muuseumi esimesed ruumid olid veidi vanamoelise ja puhtalt lätikeelse ekspositsiooniga kuid keldrikorrusel oli äärmiselt huvitav (ja paralleelselt ingliskeelne) näitus Lõuna-Kuramaa ajaloost ja inimestest. Põnevalt oli jutustatud erinevatest kommetest ja traditsioonidest seoses inimese sünni ja matustega aga ka näiteks laupäevase saunaskäigu ja jaanipäevaga seotud kombestikust.

Liepaja linn ise oli mitmekesine, leidus nii vana kui uut arhitektuuri.

.

Muide, see viimane ei ole punamonument vaid 2000. aastal rajatud mälestusmärk 1950. aastal alla tulistatud Ameerika lenduritele.

1893-1906 ehitati Liepaja rannikule massiivsed kaitserajatised.  Juba 1908 osutusid need ebavajalikeks ja lasti osaliselt õhku.  Hea võttekoht mõnele katastroofifilmile.

Aizpute linnake pani mõtlema, kui suur roll on mingist kohast mulje kujunemisel sealsetel inimestel. Nagu turistid ikka, seadsime kõigepealt sammud infopunkti ja muuseumisse. Infopunktis istus lõbus seltskond omavahel lobisevaid keskealisi sõbrannasid või töökaaslasi, kes teatasid lakooniliselt, et näete, meie muuseumituba on seal, palume 1.50 pileti eest ja peale raha kasseerimist tõmmati infopunkti uks nii kähku ja konkreetselt kinni, et kadus igasugune isu linnakese vaatamisväärsuste kohta midagi küsida. Säh sulle turismiinfot!

 Vaatasime ära suhteliselt õnnetu ekspositsiooni ja seejärel jäin maja ees infopunkti eestkojast leitud turismikaarti uurima, et omal käel vaatamisväärsused üles leida.

Korraga hõikas keegi tervituseks ning mööda kõndinud noormees jäi osavõtlikult minu kõrval seisma ja küsis heas inglise keeles, kas mul on abi vaja, et ma niimoodi nõutu näoga kaarti vaatan. Saime põhjaliku ülevaate linnakese huvipunktidest, jutu käigus selgus, et lahkel abistajal on samas hoones oma veinikelder. Et kui huvi on, siis ta võib meile ka näidata.

 Loomulikult oli meil huvi, ma olen küll veinisõber aga pole varem üheski veinikeldris käinud. Jutt jooksis meie teejuhil hästi ja edasi läks külaskäik väga loomulikult üle veini degusteerimiseks. Valmistusin vapra näoga valetama, et head inimest mitte solvata, juhuks kui tema veinimeistri võimed giidivõimetele alla jäävad aga veinid oli tõeliselt head! Tegelikult olid mustsõstra ja arooniaveinid parimad marjaveinid, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Aga ka rabarbri ja pihlakaveinid olid mõnusad. Nii et teen siinkohal toredale ettevõttele reklaami  https://www.aizputesvins.lv/.

Lõppu veel paar pilti Läti väikelinnadest. Ei tea, mis järgmiseks põhjalikult ette võtta kui Lätile ring peale tehtud. Leedu? või hoopis Soome?